Ma olen aeg-ajalt oma postitustes…

…jaganud ja kirjutanud sellest, et käin kolmapäeval ja pühapäeval koguduses. Sel pühapäeval jäi küll vahele, aga seda enam ootasin tänast jutlust ja peale koju jõudmist selle jutluse üleslaadimist, et saaksin selle ka oma blogisse postitada. Siin see nüüd on…

Varem pidasin eraldi ka kristlikku blogi, aga otsustasin nüüd, kus ma endale oma soovitud domeeninimega blogi tegin, hakata kõiki postitusi siia blogisse saatma. Pealegi oli mu kristlik blogi imeliku domeenilõpuga ja seda oleks pidanud täna uuesti pikendama, mis tähendab taaskord domeeni eest maksmist. Eks mul on neid erinevaid blogisid veel, aga küll ajapikku otsustan, mis ma nendega teen.

******

Aga nüüd tänase jutluse ja üldse selle juurde, kuidas mina kristlaseks sain. Olen tegelikult kasvanud kristlastest peres, või noh, ema oli usklik ja käis Tallinna Oleviste kirikus. Kui ta Võrru elama kolis, siis sattus soovituste peale just sellesse samasse kogudusse, kus minagi nüüd käin. Tol ajal, kui ema veel elas ja koguduses käis, olid mul “teised huvid”, küll aga vedas mu ema mu lapsed kogudusse, et neid õnnistada lasta. Kristlased(Baptistid) lapsi ei risti, nagu tehakse näiteks Luterlikus kirikus ja ka Vene Õigeusu kirikus. Olen ise titana Vene õigeusu kirikus ristitud, sest minu vanemad olid varem Õigeuskliku kiriku liikmed ja ka seal laulatatud, nagu setodel kombeks. Mu ema sünnikoht on Petserimaa ja isa oli sündinud Treskis, mis on teadupärast Põlvamaal, Värskas. Aga Tallinnas nad kokku said või õigemini oma hõim soovitas mu emale just minu isa, kelle pere oli Siberist tagasi saabunud ja elasid Tallinnas. Niimoodi sattuski mu ema pealinna.

No-jh, nüüd hakkasin kirjutama kõrvalisi asju, aga samas see puutub kõik asjasse, sest kuna mu ema oli usklik ja isa vihkas kommuniste selle eest, mida need ta perele tegid, siis meid(mul on vanem õde ka) pioneeriks ei lubatud astuda, vaid käisime hoopis kirikus. Teadagi, et sügaval Nõukaajal ei soositud neid inimesi, kes olid teise mõttemaailmaga, kui enamik ühiskonnast.

Selline oli see neljarattaline, mis isa meie perele ostis

Ma ei tea, mina küll millestki ilma pole jäänud seetõttu, et ma pioneer ei olnud ja mu vanemaid hinnati ka nende töökuse tõttu. Igatahes sai mu isa töö kaudu auto-ostu loa. Ja ta ei olnud selles valiv, vaid tahtis meile Zaporožets neljarattalise osta. Mäletan veel, kuidas me nädalaid käisime Tallinna autokaupluses “Volga”, “elavas järjekorras” oma ostusoovi kinnitamas, ehk järjekorda kinni hoidmas.  Sama töökoha kaudu sai ta meid panna korteri ootajate järjekorda. Tema kahjuks ei jõudnudki seda korterit ära oodata, sest haigestus 56 aastaselt leukeemiasse ja suri 9 kuud hiljem. Selle korteri me siiski saime, kuid see oli ka üks väga kahetsusväärne juhtum, mille läbi me äkki korteri kätte saime, sest järjekord ei olnud veel meieni jõudnud ja pealegi oli mu isa, kes sellesse järjekorda saanud oli, juba surnud. Korteri saime Paekaare tänavale, kuid selle maksud olid meie jaoks liiga kõrged, sest ema oli pensionär ja minul ka sissetulekut ei olnud. Mu mees aga oli luuser ja alkohoolik.  No ja peale seda mõtleski mu ema, et tuleb ära Võrumaale, sugulastele lähemale. Mu ema on alati tubli olnud, sest tema oli see, kes mu lapsi hoidis-toitis, kui mul olid “muud huvid”. Tema viiski mu lapsed minu praegusesse kogudusse õnnistamisele. Olin ise ka loomulikult kohal, aga siis unustasin selle koguduse olemasolu aastateks ära, kuni ühe juhuse läbi kutsuti mind uuesti sinna kogudusse. Ja mul on väga hea meel, et ma selle kutse vastu võtsin, sest Jumala juurde tulek on minu elus imesid teinud ja ma tean, et teeb veelgi…

Facebook Comments

Published by Elveetsius

Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)

2 Comments to “Ma olen aeg-ajalt oma postitustes…”

  1. thomasmr ütleb:

    It has surprised me.
    thomasmr

    1. admin ütleb:

      With more and why? 😀