Tuhast tõusta, ehk Jumala sõduriks saamine!

Sorry, et seda lööklauset kasutan, aga see on just sobiv minu praeguse olukorra kirjeldamiseks. Tegelikult olen tahtnud kunagi varem ka sellist bloginime panna aga Raili jõudis minust lihtsalt ette.
Aga see, miks ma täna oma blogipostitusele just sellise pealkirja panin, on seotud sellega, et mul on aeg “beebikristlaseks” olemisest välja kasvada ja tulemuslikumalt võitlema hakata.
Võib-olla teatakse minu kunagist vägikaika vedamist just selle blogipidajaga, kellelt see “Tuhast tõusta” sõnapaar kaaperdatud on, seega pean nüüd vist ka oma blogis sellel teemal uuesti peatuma. Ma ei hakka kõike detailselt meenutama(need, kes teavad, need teavad ja kes ei tea, polegi vaja teada). Aga üldiselt on nii, et kuidagi sattusin Raili blogi lugema ja mõistsin, et me oleme väga paljus sarnased(mõlemad oleme vähekindlustatud ja töövõimetuspensionärid jne…). Aga millegipärast ei meeldinud talle mu kommentaarid tema blogis, mis mind solvas ja nii see vägikaika vedamine tekkiski. Aga siis sain ma aru, et pole minu asi teist inimest kritiseerida. Leiaksin ma kõigepealt palgi oma silmast üles, enne, kui pindu teise inimese silmast otsima hakkan. Aga need, kes teadsid meie vastaseisust, ei olnud(ei ole) siiani seda unustanud ja veel praegugi satun ma kriitikanoolte alla, kui tema blogis oma arvamust avaldan.
No vot! Siin ma saingi aru, et minu ülesanne Jumala põldusid harida, on kõigepealt rääkida iseendast ja oma teest Jumala (taas)leidmiseni. Need käänulised rajad ja ekslemised, millest ma oma blogis olen kirjutanud ongi kõik olnud, aga ma olen pärit kristlikust perest ja olen alati teadnud, et Jumal-Isa, Poeg ja Püha Vaim-on olemas. Ainult, et ei võtnud Teda vastu. Kui ma ilmalikel radadel rändasin, oli minu ema see, kes minu eest palvetas. Ma poleks praegu enam ehk eluski, kui mu ema palvetele poleks vastatud. Minu koguduse pastor meenutab seda tihti, et kui armsalt mu ema oli palunud kogu mu pere(minu ja laste) eest.

Selle pildi andis mulle üks tuttav, keda ma pildi tegemise ajal veel ei tundnud, kuid keda ma hiljem pean oma “ristiisaks”, sest tema on see, kes mind kogudusse tagasi juhatas. Kui ta neid pilte mulle näitas, siis naersin kõva häälega ja lubasin 1mX1m suuruse pildi oma toa seinale ära raamida. Ta ütles, et ta ei pildistanud üldse mind, vaid ta nägi esimest korda rattapolitseid ja tahtis seda jäädvustada. Aga mina olin lihtsalt tol hetkel see, kes sinna sattus. Mitte miski me elus pole juhuslik, vaid ju nii oli määratud, et pidin tol hetkel sellises alanduses olema, et saaksin praegu olla see, kes olen. 🙂

Teate! Ma olen politseinikke tänanud, et nad mind tänavalt üles korjasid ja kainerisse sooja viisid, sest talvel kusagile lumme magama jäädes oleksin kas surnuks võinud külmuda, või kätest-jalgadest ilma jäänud. Või siis see kord, kui ma peale suuremat joomingut haiglas voolikute küljes ärkasin ja arstide käest teada sain, et ma olevat koomas olnud. Tol samal hommikul, sealsamas haiglas sain teada, et mu ema on igavikku läinud. See oli 11. mai 2013 aastal. Ega ma peale seda koomas-olekut kohe karsklaseks ei saanud. See tuli alles hiljem(8.10.2014), aga koguduses ma juba käisin. Lihtsalt olin kahestunud(lõhestunud) inimene. Käisin koguduses ka, kui joomisest küllalt sai. Ja mida rohkem ma koguduses käisin, seda vähem mind alkoholi juurde tõmbas. Nägin, kuidas mu õed-vennad Kristuses on niigi lõbusad. Ka ilma alkoholita saab pidutseda. No ja nagu juba kirjutasin, et alguses oli mul üliraske poes alkoholiriiulitest mööduda. Aga ma sain sellest võitu.
Ja nüüd, mitu aastat hiljem on mu kohustus beebikristlaseks olemisest välja kasvada ja asi suuremalt ette võtta. Samas meie, kristlased ei sunni kellelegi oma usku peale. Me ei ole sellised, kes käivad majast-majja inimeste uste taga oma lektüüri pakkumas. Meie kuulutame ainult nendele, kes tahavad kuulda. Selleks on meie Baptisti kogudusel oma Youtub`e kanal ja jutlused koguduses. Mitte kellelgi ei ole kohustust seda Youtube lehte või kogudust külastada, aga neil on see võimalus. Sa kas lased Jumala oma ellu, või mitte on juba enda valik. Mina tean, et Jumala õnnistused on hakanud minu puhul avalduma.
Sama on minu blogiga, et mina oma blogis kirjutan sellest, mida mina tahan ja ei sunni kedagi seda lugema. Me oleme kõik erinevad ja see, mis ühele meeldib, või sobib, ei pruugi teisele kohe üldse sobida.
Ah-jaa…Raili blogi ma ikka loen, kuid ma pole kindel, et seal enam kommenteerima hakkan. Pärast hakatakse mind veel oma usu pealesurumises süüdistama. Seega, kui midagi mulle öelda on, siis võib seda julgelt minu blogipostituste all teha. Mul ei ole kommentaarid eelmodereeritud. Muidugi võib ka Raili blogis küsida, aga seal on see asi, et tal on kommentaarid eelmodereeritud ja vb. ta ei lasegi kõiki kommentaare läbi…

Facebook Comments

Comments

  1. Elve Riisa says:

    Kõigepealt märkasin, et sinu kommentaar ei läinudki otse postituse alla, vaid ma pidin laskma selle avaldada. Pean vaatama, mida ma sussedanud olen, et kommentaarid kohe ei avaldu. Aitäh Sulle. Inimesed ongi erinevad. ei saa kõiki ühe mõõdupuuga mõõta. Sina aja oma asja ja mina oma. Ehh, ärge arvake, et ma nüüd kõiges tubli olen. Puudusi on minulgi küllaga. Näiteks kasvõi äkilisus. Ehk teisisõnu ma olen ikka veel kergesti ärrituv kui minu kallal palju näägutatakse.

  2. Elve Riisa says:

    Nüüd on korras. Modereerimine on maha võetud. 🙂

Comments are closed.