Räägime suud puhtaks…

Ema kõrval. Kuupäev pildil on eksitav.

…ehk aeg on vana eluga lõpplikult hüvasti jätta!
Oi, kui te ainult teaksite millist elu ma olen elanud. Nagu ma varemalt olen juba kirjutanud, et ma olin(olen) alkohoolik. Teate, ma olen vanemaealiste vanemate laps. Mu ema oli juba üle neljakümne, kui abiellus endast 8 aastat noorema mehega(põhjus, miks mina endale nooremat meest ei taha) ja kui mina sündisin, oli mu ema 43 aastane. Olin juba maast madalast kangekaelne ja iseteadlik laps, aga seejuures väga aus ja otsekohese ütlemisega. Suured inimesed isegi naersid mu “kildude” peale ja tegid plaane, et “Sellest tüdrukust saab suureks saades küll mõni tähtis ametitegelane”. 😀
Elasime me Kadriorus, A. H.Tammsaare Majamuuseumi hoovi peal asuvas majas. Mu vanemad olid mõlemad setod. Isa Värska kandist ja ema Petserimaalt pärit. Mu lapsepõlve suved möödusid ema kodukohas Petserimaal. Ema on mulle rääkinud, et tal ei olnud üldse plaan abielluda, kuid keegi soovitas talle mu isa ja nii see läks, et nad sattusid Tallinnas kokku, ning abiellusid. Isa pere oli vist just Siberist tagasi tulnud ja Tallinnas oma elukoha sisse seadnud.

Umbes 4-5 aastane
No igatahes nii see läks, et ema sai veel keskeas kahe lapse vanemaks ja hoidis meid nagu s…a pilpa peal. Ma pole isegi lasteaias käinud, vaid olin kodune laps. Kooli läksin ma 5 aastaselt. Küll mitte päriskooli, aga ma ei olnud mingi hinna eest nõus koju jääma, kui mu õde 0-klassis hakkas käima. Käisin küll niisama, vabakuulajana. Pärast ütles mu õe õpetaja, et oleksin võinud ka klassi nimekirjas olla ja koos õega koolis käia.
PS! Sellele postitusele järge ei tule, aga jätkan teistes postitustes oma elukese kirjeldamist. Järgmine postitus on näiteks lapsepõlvetraumast, ehk põhjustest, miks mulle ei meeldi avalik tähelepanu ja rahvarikkad kohad.

Facebook Comments