Hakkasin siia postitust kirjutama, aga…


…kustutades ühtainust sõna, kustus kogu mitmekümnerealine  juba kirjutatud tekst. Ju siis ei olnud veel õige aeg seda avaldada. Kui üldse…

Ma tean, et mind peetakse üldse liiga palju oma isikliku elu avaldamise tõttu imelikuks. Aga mina jälle ei salli salatsejaid, silmakirjalikke ja eriti kiitlejaid, kes tahavad maailmale näidata, kui hästi nad elavad, aga tegelikult oma suguvõsas polegi asjad nii korras ja roosilised. Aga jäägu see igaühe oma otsustada, millest räägib, või mida maha vaikib…

Mis nüüd unistamisse puutub, siis olen mõelnud, et kui ma tõesti peaksin lotoga suurema summa võitma(potentsiaali mul selleks on 😉 ), siis püüaksin seda igatahes kõigi sõprade ja sugulaste eest varjata, sest kujutan ette, kui saadakse teada, et Elve on sadu tuhandeid, või isegi miljoneid võitnud, siis imbuvad ka sellised sõbrad-sugulased välja, keda pole aastakümneid näinudki ja kes siis hakkaks kohe su südamesõbraks. 😀  Ütlen kohe ära, et mulle pole selliseid sõpru-tuttavaid vaja. Ütleksin neile näkku, et kus te siis olite, kui Elve oli nädalaid näljas, või tal üürivõlg muudkui kasvas? Kus olite oma abiga? Kui ma sain siiani ilma teie “sõpruseta” läbi, siis saan edaspidi ka. Pealegi on mul oma pere, keda toetada ja küll ma selle abisaaja ka välja otsin, keda abistada tahan. Tegelikult ongi mul see juba olemas, sest annaksin osa oma võidust selleks, et Jumalasõna leviks üle kogu maakera…

Aga kõigepealt tuleb see hiigelvõit taskusse panna.  😀

Tegelikult olen täna tige ja sellest ka emotsionaalne(ikka need ühispärandi “võlud”). Ja lugedes siin mõne blogija postitusi, mõtlen, et oleks mul nii väikesed mured, nagu tal. Aga noh, ega meile kellelegi ei anta kanda rohkem, kui kanda jõuame ja ma tean, et ju ma siis veel jõuan taluda, kui see olukord pole veel lõpplahendit saanud. Nagu mu armas koguduseõde ütles, et “Elve, tea seda, et Jumal ei jää kunagi hiljaks”.

Views All Time
Views All Time
206
Views Today
Views Today
1
Facebook Comments
Elveetsius
Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)

2 kommentaari

  1. “Ütleksin neile näkku, et kus te siis olite, kui Elve oli nädalaid näljas, või tal üürivõlg muudkui kasvas? Kus olite oma abiga?”
    Selline suhtumine võib jätta hinge tohutu haava. Kuid lohuta ennast sellega et nii käib ka paljudel – kui ollakse hädas, siis kaovad ära sugulased-sõbrad-tuttavad. Kuid kui jälle jalule tõustakse, ilmuvad nad imekombel tagasi, lipitsev naeratus huulil.

    1. Ei-noh! Mis ma end ikka lohutan. 😀 Ma lihtsalt ei laseks nende lipitsemisest end kõigutada. Nagu ma ütlesin, et kui olen enne ilma oma “kallite” sõprade-sugulasteta hakkama saanud, siis saan ka edaspidi. Aga esialgul ei ole ma veel seda hiigelvõitu saanud. 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

} });