Korter, korter, korter…

Ma tean küll, et olen sellel teemal juba oksendmiseni kirjutanud, aga öeldakse ju, et inimene räägib kõige rohkem sellest, mis talle kõige rohkem peavalu valmistab. Nii ka mina…

Vähemalt nüüd vast hakkavad asjad liikuma, sest käisin päeval meie maja haldaja jutul ja küsisin, et kaua sellel kohtutäituril aega võtab, et korter oksjonile panna? Maja haldaja helistas sealsamas kohtutäiturile ja rääkis meie probleemi ära. Too pidi juba sel nädalal, ehk lähipäevil korteri oksjonile panema. Nii, et seegi võit! Loomulikult ei looda me selle korteri müügist kuigi suurt summat saada, aga vähemalt ei seo siis ühisomanikke enam see ühisvara, mida me omavahel jagame. Mina võidan igal juhul, sest siis saan kasvõi sots.pinna. Kuigi oleksin tahtnud oma isiklikku korterit. Aga eks ma siis kogun veel mõnda aega ja ostan hiljem selle oma korteri. Vähemalt mina olen olukorras võitja, sest eraldi elama asudes saan ju suurema summa oma pensionist kõrvale panna, kui seda praegu olen saanud. Sots.korteri üürid maksan muidugi esmajärjekorras ära ja kui leian sobiva töö Võrus, siis läheksin ka tööle. Vähemalt ajutiselt, kuni vajalik summa oma korteri ostuks koos on. Mida rohkem ma neid Ida-Virumaa kortereid vaatan, seda rohkem ma sinna elama minna tahan. Aga nüüd hakkan vaatama ainult korralikke, renoveeritud kortereid.

Täna käisin poes ka. Kulutasin umbes 2,5€ ja kui üksi elaksin, jätkuks mulle sellest toidulaarist, mis ma kokku vaaritasin, vähemalt kaheks päevaks. Ega praegu ei saagi enam sellist kraami ostma hakata, mis külmkapi olemasolu ja keetmist vajab. Edaspidi hakkan toituma banaanidest. Need ka suhteliselt odavad. Näiteks Võru “A ja O” poes olid täna 0,69€ kg.  Või oli see 65 senti? Ma ei teagi, sest pereliige tõi ja andis mulle ka mitu tükki. Seni, kuni elektriga korterit ei ole saanud, ei tapa mind puuviljade söömine ära.

Aga esialgul on veel elekter olemas. 😉 Igatahes mina olen õnnelik, et asjad edenevad! 🙂

Facebook Comments