Ka nii saab elada…

Avastasin paar päeva tagasi ühe inimese blogi, kes praktiseerib väga minimalistlikku eluviisi. Kujutage ette! Ta ei pea vajalikuks kodus isegi pesumasinat omada. Ma ei tea, mulle tundub see küll tüütu, kui ma peaksin oma pesukottidega läbi linna jalgsi, linnas oleva pesumajani kõmpima ja sealt siis jälle tagasi. Kunagi, kui mul siinsamas korteris pesumasinat ei olnud, siis pidin nagunii laskma pesu kusagil mujal pesta, sest siis ei osanud ma kokkuhoidlikult elada ka, et koju pesumasin osta. Aga lapsed käisid koolis ja riided pidid puhtad olema. Olidki, sest olin ma milline olin, minu lapsed käisid puhtalt ja tervete riietega. Mind häiris alati, kui mõnel lapsel, olgugi mõneaastasel, oli nägu rokane ja kollid rippusid ninast välja. Lapsevanemad võiks ikka oma laste ninaesist kasida.

No-jh, nüüd läksin teemast kõrvale. Aga tahtsingi kirjutada sellest, et igasugused tehnika-ja majapidamisvidinad ei pea kodus olemas olema. Mulle meeldib küll mugav, kuid minimalistlik kodu. Nii, et kui ma ükskord oma korteri saan, siis ei kuhja ma seda mõttetut mööblit ja vidinaid täis, nagu ma praegu olen seda teinud. Kui ma siit korterist lahkuma pean, siis polegi mul siit muud kaasa viia, kui oma isiklikud asjad(mälestusesemed, riided, arvuti loomulikult(arvuti on ka kaheldav, sest üsna nõrk teine) ja võib-olla ka voodi. Aga see oleneb kõik sellest, kuhu ma kolima hakkan. Pesumasin omadega “õhtul”. Töötab hädapärast küll, aga mis sellest taaskasutuskeskusest mitu aastat tagasi ostetud pesumasinast ikka rohkem tahta. Külmkapp on mul ka rohkem, kui 10 aastat tagasi taaskasutusest ostetud ja eelmise aasta lõpupoole, või ole see selle aasta alguses, ütles mul see päevinäinud külmkapp üles. Õnneks sain selle uuesti korda, aga uude koju ma seda, väikese külmkambriga vanurit, küll vedama ei hakka. Eks ma siis ostan jälle mõne taaskasutusmaigulise külmkapi, aga nüüd juba suurema külmkambriga. Vajagi hakata tasapisi sorteerima ja pakkima, mis tuleb uude koju kaasa ja mis läheb jäätmejaama.

Tulin just väljast, postkontorist ja poest ja ausõna, tunnen nendele inimestele kaasa, kes tööl peavad käima. Eriti välitöödel, sest mul võttis küll higi voolama, kui ma postkontoris ja MaXimas käisin. Meie koguduse kristlane, kes töötab Maximas, vaatas mind ja ütles, et “Sul higi voolab”. Loomulikult voolas, sest väljas on palav. Kuuma ilmaga lähevad mu jalad paiste. Seega füüsilise töö tegijat minust ei oleks. Ongi ainuke võimalus ise oma aja peremees olla ja leida selline töö, mis sobib ja mis meeldib. Mul on see olemas…

Mu üks lähedane ütles täna, et töö tegemine ei peaks olema inimestele eesmärk, vaid vahend. Ja kui leiab selliseid töid, siis miks mitte. Mina oma pensioni enam töölkäimisega nagunii eriti kasvatada ei saa, sest teadupärast on praegu imelikud tööstaazi arvestamised. Madalamapalgalistel ei arvestatagi töötatud aastat aastaks, vaid, et tuleks üks aasta, tuleb mitu aastat töötada. Pole täpsemalt uurinud, sest see ju minusse ei puutu. 😉

Nüüd aga pea püsti ja tulemusi ootama. Ikka neid tulemusi, mis meil korteriga seotud on. 😀

Facebook Comments
Mina sotsiaalmeedias