Võtsin tänaseks õiguse…

…tulla terveks päevaks tütre juurde. Esiteks pessu, teiseks kohvijanu kustutama ja loomulikult oma telefonide akusid laadima. Samas kasutan juhust, et “päris” arvutis olla. Vanem tütar ise on täna pikka päeva tööl ja Emma on teise vanaema juures maal. Olen koos noorema tütrega, kes on nädalavahetustel kodus. Nädala sees on ta kooli ühiselamus. Saamegi omavahel pikemad jutud maha pidada. Kes mu blogisid on lugenud, need peaks kursis olema, mis olukord mul noorema tütrega oli. Õnneks see on möödanik, kuid esialgul ei ole meil võimalust, ega plaanigi koos elada. Pealegi saab ta aprillis juba täisealiseks ja ega noored ju ei tahagi vanematega koos elada.

Mis minu praegusesse olukorda puutub, siis oleme nüüd pea 3 nädalat ilma elektrita elanud. Elektri maksud on kõik makstud ja ootame nüüd, mis tulemuse see oksjon annab. Oksjoni lõpuni on veel 2 nädalat aega. Enne lõpplikku tulemust ei hakka ma pingutamagi. Pakin ja sorteerin kodus asju, mida kaasa võtta. Neid asju, mida tahaks kindlasti kaasa võtta, on paarkümmend kastitäit ja tegelikult tuleb veel juurde, sest kogu elamist ma veel ei ole ära pakkinud. 😀

Aga üldises plaanis kulgeb minu elu muutusteta, sest nädala sees käin tütretütrel lasteaias vastas ja vabal ajal kas loen raamatuid, või pakin asju. Viimasel ajal tunnen küll end jõuetuna. Huvitav, kas see on sellest, et sooja/mitmekesist toitu ei saa, või annab mu terviserike tagasilööke.  Igatahes see on kindel, et füüsilise töö tegijat minust ei ole. Sel aastal ei läinud ma isegi tuttavale abiks kartuleid võtma, kuigi ta kutsus ka sel aastal. Ütlesin talle, et ma ei tunne endal füüsilist jõudu. Eks paistab, mis arstid arvavad. Naaber, keda ma eile nägin(töötab õena ühe eriarsti juures) ütles mulle otsa vaadates. et “Sul on hemoglobiin madal”. Täitsa õudne ju, kui minu vanuses juba sellised terviserikked. 🙁 Senini olen ma igasugustest rohtudest ise teadlikult hoidunud, aga kui ikka vaja, siis tuleb ravikuur ära teha. Aastaid tagasi pidin pool aastat järjest iga päev peotäie rohtusid tarvitama, kui mu siseorgan suvatses mulle vingerpussi mängida. Kuna olin eeskujulik patsient, siis raviti see viga välja. Aga ju ma sellepärast olengi selline nõrguke.

Tänane postitus tuli küllaltki segasevõitu, aga minul ju aktiivset seltsielu ei ole, millest kirjutada ja ei tegele ma ka mingi hobiga, millest teistele võiks pajatada.

Ootan kärsitusega oksjoni lõpptulemust ja oma uue eluaseme võtmeid. 😉 Aga natuke aega pean veel kannatama. Teate! Mul on tõeliselt hea meel, et endine olukord ükskord mööda saab ja saan lõpuks ometi hakata inimese moodi elama.

Päikest Teile sellesse septembrikuisesse päeva! Olge mõnusad!

Facebook Comments
Elveetsius
Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)
} });