Üksi elamise eelised, ehk milleks mulle mees?

Üksi elamise eelised, ehk milleks mulle mees?

Tunnistan, et selle postituse kirjutamiseks sain  tõuke selle blogija viimast postitust lugedes. 😛

Püüan oma argumendid siis siin lahti seletada, kuigi ma ei ole analüüsimisel just väga tugev inimene.

Kes meist noorena ei oleks mõelnud(unistanud), et mina tahan, et minu mees, või siis naine(meestel) oleks…? Paraku mõnikord lähevad asjad hoopis teisiti ja hakkad koos elama inimesega, kelle käitumine ja elukombed sinu unistustest väga-väga palju erinevad. Või on see inimene selline, kes ei lase sul jääda iseendaks, vaid püüab sind iga hinna eest muuta selliseks, nagu tema tahab. Siinkohal ütlen seda, et mina EI MUUTUNUD kellegi soovi kohaselt selliseks, nagu tema tahtis. Aga võib-olla ei tahtnudki, vaid lihtsalt laskis mul olla siis see, kes ma olin? Samas ei austanud mind sellisena, milline ma olin. Minu süü seisnes selles, et ma omal ajal ei osanud õiget meest valida, vaid “sulasin” igasuguse tähelepanu all ja sealt ei läinud enam kaua, kui olimegi kokku kolinud. Mul on 2 tõsist suhet olnud. Esimene oli mu laste isaga. Abiellusime ja puha, kuid tõelist, kokkuhoidvat pere meist ei saanudki, sest ta lihtsalt ei viitsinud, ega tahtnud parema elu peoole püüda, kui see, millist elu me siis elasime.

Näiteks: Kui ma ütlesin, et lastele on vaja uusi riideid, siis tema ütles, et pole mingeid uusi riideid vaja. Käivad sellega mis on. Ja need mis olid, olid vb. seitsmenda ringi riided. Kui püüdsin selgitada, et lapsed käivad ju koolis ja vaja korralikke riideid, et mitte kaasõpilaste naerualuseks saada, siis naeris ta mu välja ja korkis uue pudeli lahti. Ja see füüsiline vägivald, mida ta minu kallal rakendas. Õnneks laste peal mitte, neile piisas ainult tal kurja pilguga otsavaatamisest. Pealegi otsustas ta, et ei viitsigi tööle minna ja elas minu palgast, mida eriti kauaks ei jätkunud, kuna sel ajal, kui mina tööl olin, viis ta külmkapi sisu naabrite juurde. Nendel oli ka ju laps vaja toita, kuid tööl kumbki ei käinud. Ja kui ma pahandama hakkasin, siis oli too venelannast naabrimutt minu peale vihane. Igatahes see abielu kulmineerus minu pagemisega pealinnast ema juurde, Võru linna, kus ma ei kohanenud mitte kuidagi ja sellest sai alguse minu veel suurem “ämber”, sest tol ajal olin ma veel suhtest huvitatud ja selletõttu sattusin kokku teise, veel agressiivsema meesterahvaga.

Ja see teine mees! See oli omamoodi “frukt”, sest lisaks sellele, et ta oli eneseimetleja, oli ta ka pettur ja, nagu ma hiljem teada sain ka 6 korda kohtulikult karistatud. Peale seda, kui ma ta “saladuse” jälile sain, muutus ta suhtumine hoobilt. Siis ta enam ei püüdnudki head nägu teha, vaid andis rusikatele voli iga asja pärast, mis talle minu juures ei meeldinud. Vot tema suhtumine tõigi mind maa peale ja nüüd ei hakkaks ma iial enam kellegagi koos elama, ega ei tahaks üldse mingit suhet meestega. Sõbrasuhted siia alla ei käi, sest mul on häid meessoost sõpru kogudusest ja üks ka vanadest aegadest, kuid temaga suhtleme ainult siis, kui tänaval kohtume, või fb. kaudu. 😀

Nüüdseks olen juba 6 aastat ilma meesterahva toeta elanud. Ja kui keegi mõtleb mulle hakata ette heitma, et ega siis kellegagi koos ei elata(suhtes ei olda) toe pärast, siis küsiksin vastu, et “mille pärast siis veel?”. Pealegi ei tormata minu vanuses, kus tavaliselt on inimestel juba eelnev elu, oma harjumused, vb. ka säästud jne… suhtesse kellegi sellisega, kes tahab sinu najale elama tulla. Minul igatahes pole kedagi vaja, sest üksi elamine on täielik õndsus ja harmoonia. Ärkad millisena ja millal tahad, oled kasvõi terve päev samades riietes. Teed süüa siis kui tahad ja mida tahad, mitte ei pea hakkama mingit keerulist rooga nikerdama, mida ei oskagi. Ma täna lõunaks praadisin kalapulki ja tegin keefiriga kama ja nüüd, natuke aega tagasi keetsin 2 muna, et seda majoneesiga süüa, ning peale jõin jälle keefiri. Hommikuti joon ainult kanget, musta(suhkruga) kohvi.
Nii, et jah! Milleks mulle mees, kui siiani olen ise hakkama saanud… 😀

Mu viimasel elukaaslasel oli vähemalt 3 omadust olemas, mis selles artiklis kirjas. 🙁
Mu tänane avalik ülestunnistus on liiga selle blogija stiili moodi, aga selline avameelne see sai. 😀

Facebook Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.