Sõbrapäevast ja sõprusest ühe peagi 50 aastaseks saava naisterahva pilgu läbi

Sõbrapäevast ja sõprusest ühe peagi 50 aastaseks saava naisterahva pilgu läbi


Esiteks oli 14.veebruar algselt armunute päev. Alles hiljem kujunes sellest üldine sõbrapäev. Kuna mul ei ole ei ühte, ega ka teist, siis mina ei pea tänast päeva oluliseks.

 

Päeva tähistamine Eestis

Eestisse levis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned.

Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt on päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele antakse oma tunnetest märku või tehakse kingitusi. Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumise ja pulma päeva.

Meil müüakse valentinipäeval poodides spetsiaalselt kaunistatud maiustusi ja pisemaid temaatilisi kingitusi. Rõhutatakse ka tava kinkida sõpradele lilli. Isevalmistatud kaartide ja sõnumite kõrval leiab puna-roosade temaatiliste kaartide tulva kõigist kauplustest. Viimasel ajal on internetis lai valik e-kaarte, millest osa on üsna humoorikad ja millega saab tervitada kaugelasuvaid sõpru. Uus tava on näiteks valentinipäeva kaartide võistlus, mille algatas Eestis Postimees.

Valentinipäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Valentinipäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kingitusi tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele sõpradele tähelepanu.

Mul ei ole sõpru sõpruse tõelises tähenduses. Ma olen vist oma loomult selline “üksik hunt” ja eelistan pigem üksi olla, kui pidevalt mingis “sõpruse kammitsas”. Pealegi olen ma elus nii palju igasuguseid keerdkäike läbi teinud(elanud), et ei ole nüüd siin, uues kohas, mis minu jaoks polegi nii uus enam, sest sel aastal saab Võrus elatud 20 aastat, ei ole mul lähedasi sõprussuhteid tekkinud.  Mul on küll koguduse rahvas, kellega ma suhtlen, aga tõeliseks sõbraks ei saa ma neist ühtegi nimetada.

Sõprus on minu jaoks midagi sellist, et võtad sõpra just sellisena, nagu ta on. Ei, ma ei taha öelda, et nemad seal koguduses ei võta mind sellisena, nagu ma olen. Võtavad küll, aga sellega asi piirdubki. Jah, ma saan nende poole pöörduda, kui mul abi vaja oleks, aga ma ise ei taha seda, sest tunnen, et mul ei ole õigus neilt midagi paluda. Sügisel, kui ma siia kolisin, siis üks kogudusevend võttis ise asja käsile ja tulid mulle kolimisel appi. Aitäh talle ja teistele abistajatele selle eest.

Minu arust on sõprus midagi sellist, mis kasvab aastatega. Lapsepõlvesõprus, mis püsima jääb. Mul seda pole, sest kuna minu lapsepõlv möödus Tallinnas ja lapsepõlvesõbrad jäid sinna, siis aastatega lihtsalt kasvasime lahku. Igal meist on oma elu jne…

Ja üks neist lapsepõlvesõpradest andis selgesti mõista, et kui ma ei mõtle samamoodi, nagu tema, siis tema ei olegi minu sõber. Seda kogesin alles mõni aasta tagasi ja olin väga imestunud täiskasvanud naisterahva poolt sellise käitumise üle. Ta kirjutas mu fb. postkasti solvava kirja ja blokeeris peale seda ära. 😀

Minu arust tõeline sõber saab olla ainult lemmikloom, kes armastab sind tingimusteta.

Facebook Comments

Published by Elveetsius

Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)