Ühe kommenteerija…

…viimased kommentaarid mu blogipostituste all siin ja siin, ning kommenteerija või kommenteerijate hädaldamised minu laiskuse kohta Raili blogis, panid mind tahtma eneseõigustuseks selgitada, miks ma ei ole siiani tööle-tööks te ju peate ainult sellist tööd, kus inimene kodunt väljas kellast kellani tööl käib-läinud. No vaadake vaid neid tööpakkumisi, mis Töötukassas Võru linnas pakkuda on. Mitte ükski neist ei ole selline, milles ma end vabalt tunneksin. Klienditeenindajaks ma ei sobi. Ma olen seda tööd kunagi teinud ja arvestades minu eelnevat kogemust, on parem, kui ma ei üritaks uuesti, et siis jälle lahkumisavaldus töö mittesobimise tõttu lauale panna. “Kontaktikeskuse” müügikonsultant? Ka seda tööd olen ma aastaid tagasi proovinud. Läbisime isegi koolitused ja hakkasin tööle. Teate ju isegi neid telefonitsi toodete müüjaid. Inimesed ei võta nende kõnesid just väga rõõmsameelselt vastu. Ja minul ei ole võimet kellelegi midagi pähe määrida. Kunagi hiljem muidugi katsetasin sinnasamasse tagasi tööle minna, aga tööandja ei võtnud mind tagasi. Nüüd, kui osaliselt töövõimetuks jäin, sobiks selline arvuti taga istumine ja inimestele millegi müümine mulle vägagi. 😉 Iseasi, kui hästi mul tooteid müüa õnnestub.

Cristella! Kunagi olin sealgi tööl. Cristella on Võrus selline koogi-ja väikesaia vabrik, kuhu on alati uusi töölisi vaja, sest inimesed lihtsalt ei püsi seal eriti kaua. Pikad vahetused(12 h)  ja raske töö. Mina ei jõudnud selle tempoga kaasas käia. Saiad jooksid lindilt lihtsalt põrandale, sest ma ei jõudnud neid eest ära korjata, kuid lint ju liikus edasi.

Klienditeenindaja kusagil söögikohas ei sobi jälle, sest ma ei oskaks toitusid valmistada ega parajaid portsjone serveerida. Hiljuti oli Töötukassa kodulehel töökoht, mille tööülesanneteks ei peaks olema köögis juurviljade puhastamine. Vajati nõudepesijat. Aga kui ma lähemalt uurima hakkasin, siis tuli välja, et lisaks nõude pesemisele peab selle ametikoha hõivaja ka kartuleid(käsitsi) koorima ja juurvilju puhastama. Praegu seda pakkumist enam Töötukassa kodukal ei ole. Ju siis mõni võeti tööle. Aga mulle nagunii ei oleks sobinud, sest jälle “kiirus” on see, mis minule takistuseks saab. Kuna ma kodus ka kartuleid ei koori, vaid keedan koorega ja siis alles koorin, siis mina ei oleks selle tööga kuidagi hakkama saanud.

Nii, et jah! Esialgul ei ole ma ühtegi töökohta tabanud, mis mulle sobiks. Pealegi, kui ma oma sissetulekuga hakkama saan, siis ei olegi tähtis, et ma  veel suuremat sissetulekut teeniks. Mul on kõik olemas, mida ma vajan(peale oma korteri). Ja kuni ma saan selles korteris elada, siis elangi. No-jh, praegu on küll natuke jahe, aga varsti lähevad ilmad soojaks ja siis saab juba edasi mõelda, mis ja kuhu.

Seesama kommenteerija minu blogipostituse all imestas, et kui mul siin nii külm on, siis miks ma valisin selle korteri. Aga ega ma ei valinudki. Või õigemini valisin küll, aga kahest halvast parima variandi. Kui mulle oleks sellest ühispärandi müügist kätte tulnud selline summa, millega oleksin saanud endale Ida-Virumaale korteri osta, siis oleksin ostnud. Aga paraku läks teisiti ja nüüdseks ei ole mul sellest saadud summast enam suurt midagi järel. Ostsin ju siia korterisse vajaliku köögitehnika ja pesumasina ja maksin eraisikult võetud võlad ka ära. Enne omaette elama saamist olin ju sellises olukorras, kus tuli hakkamasaamiseks võlgu võtta. Nüüd majandan omaette ja saangi ilusti hakkama. Palju just kõrvale ei saa panna, aga igakuiselt kasvõi 10-20€ kusagile investeerida või kindlasse kohta hoiule panna on ka juba sääst. Peale selle on mul krüptoraha, millega on praegu küll natuke kehvasti, sest kogu krüptomaastik on paanikas. Aga ma ootan. Krüptoraha kogunes mul ei millestki, ehk mõnest klikkimisest ja arukast kauplemisest…

Ei istu ma midagi käed rüpes! Teen seda, mida oskan ja saan…

Facebook Comments
Elveetsius
Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)

6 kommentaari

  1. Anda hättasattunule tööots on kergem, kui “hättasatunule”. Liiati, kui sel “hättasattunul” on alailma sada põhjust, miks üks või teine asi ei kõlba.

    Mõni suvi tagasi kohtasin meie küla üht üksikema, kes arvas, et “mis sul viga – oma aia marjad-juurikad olemas, aga mina pean kallist (??) kraami poest ostma”.. Pakkusin siis talle, et tulgu korjaku minu juures sõstraid. Et mulle üks 10l ämbritäis ja omale palju tahab. Arva, mida? Inimene küsis, palju ma talle maksan, ja saades kuulda, et tasu on ju marjad teatas, et tema küll kedagi niisama orjama ei tule! Ja täiesti päriselt on nii lolle, laisku ja ülbeid inimesi olemas.

    Mu mees on ettevõtja. Jälle keegi õhkab, et “no mis teil viga…”. Jääb mulje, et istu ainult jalg üle teise ja “võta ette” midagi selle suure rahavoolu peatamiseks. Seda, et inimene ärkab kl 5 ja jõuab koju pool kaheks õhtul, uhades 100+ km igapäevaselt ja iga ilmaga tööle-koju sõita, kusjuures töö on aastaringselt välitingimustes, ei näe keegi. Ikka ainult see pimedusega löödud “mis teil viga!”.
    Selle jutuga ma tahan öelda, et kuigi inimesed ei ole jah võrdselt võimekad, siis ikkagi kui üks saaab, peaks teine ka saama. Nendesamadele sugulastele pakkusin kunagi meie tookordset lisateenistust (küttepuude pakendamine). Ei sobinud! Lapsed saadetakse hea meelega suveks meile ja nemad teevad tööd ka, aga täiskasvanud ainult kiruvad valitsust ja olelevad niisama oma elu maha. Täiesti silmakirjalikult postitas pereema EV100 sünnipäeval pääsukesi ja rukkilillekesi tekstiga “Armastan oma isamaad!”, reaalsus on aga ving ja kirumine sellesama “armsa” Eesti üle. Kui nad poleks sugulased ja lapsed vastakuti üksteisest ei hooliks, ei suhtleks ma taoliste vingatsitega mitte iial. Tühi energia oleks neile mingitki “tööotsa kätte anda” – see oleks veelgi laiskuse ja mugavuse doteerimine.

    Elasin 11 aastat Soomes. Keele õppisin iseseisvalt enne minekut suhtlustasandil selgeks. Kohapeal suhtlesin ainult kohalikega (suure vea teevad need eestlased, kes ainult omasugustega lävivad, ainult Eesti meediat loevad ja vaatavad ning igakülgselt ennast teisest kultuurist eraldavad), töö otsisin ise ja erialase, kuna tundus kahju Eestis õpitud ajast ja vaevast, mille pühendasin erialaõppele. Mehel oli keel varasemast suus, tema oli “pealinna poiss” ja Soome TV kodus olemas.
    Me töötasime end üles, aga kerge see polnud. Eesmärk oli sünnimaale tagasi tulla ja siin meie vanade vanemate läheduses elu püsti panna. Panimegi, kuigi teha on veel palju. Mitte keegi ei rullinud punast vaipa jala ette ega andnud tööotsa – kõik tegime ise. Ja me oleme õigusega selle üle uhked. Sellepärast ma ei mõiistagi neid kuulõpu-hädaldajaid ja “anna siis mulle ka tööd!” nõudjaid. Veel arusaamatumad on inimesed, kes põhimõtteliselt midagi ei tee, sest siis ei saavat enam abiraha. Aga muidugi kui selline närutamine ongi elustiil, siis pole see minu asi. Kirjutan lihtsalt enda vaatenurgast tööpõlgurite kohta (NB! LOOMULIKULT ei liigitu sinna alla invaliidid ja/ või muud väga mõjuvate põhjustega inimesed).

    1. Nüüd, kui olen ahju tule saanud ja söögi valmis(söön täna esimest korda) on mul aega su kommentaarile vastata. Ega ma tegelikult ei oskagi midagi eriti vastata, sest mu eelnevates blogipstitustes on kirjutatud, miks mu olukord on just selline, nagu on. Ega ma ei kurdagi igapäevase hakkamasaamise üle. Lihtsalt olen kirjutanud, et see korter on külm. Aga isegi, kui ma tööle saaksin, ei saaks ma ju ühe-kahe kuupalga eest endale oma korterit osta. Soome? Kui ma oleksin varem selle mineku peale mõelnud, siis vast oleksin nüüd Soomes ja oleks kindlasti elu teistsugune, aga minu vanuses(sel aastal saan 50) ei ole enam nii lihtne kõike otsast alustada. Eriti, kui tervis ei võimalda igasugust tööd teha. Aga ma ei ole soomemineku mõtet veel maha matnud, kuid mina siis tagasi ei tuleks, kui juba Soome ära lähen.

  2. Töötukassa kaudu saaks ju igasuguseid kursiseid võtta? Ja miks sa ainult RK kuulutusi vaatad? Kohalikud lehed (mis iganes seal Võrus ilmub), CV keskused jne on ju ka olemas? Lihtsalt, et veider, et inimesel ongi mingeid mõtteid ja unistusi, aga ta ei täida neid….

    Jah, mu sugulased elavad kaugel ja ise ma nendega ei lävikski väga, kuid meie lapsed on sarnases vanuses ja nemad suhtlevad arvuti jm kaudu tihedalt. Sellepärast kutsuksingi külla, aga alailma on see jutt, et oi, kuu lõpp, raha pole jne. Ei, ma ei oota kedagi kingi pärast. Täiesti absurdne mõte! Aga seesama kaader korrutab kogu aeg, et “niisama ju ikka ei tule tühja käega” ja las nad siis hädaldavad. Ma kordan veel, et elatud nad saavad, aga mitte mõistlikult ja asi pole vaesuses, vaid vales majandamisoskuses. No näiteks pereema kilgatud tuludeklaratsiooni raha, mis tuli sellel esmaspäeval, on suures mahus juba lahenduse leidnud, sest uut vaipa oli vaja ja mingit suurt kolmeliitrist termost jne. Ühesõnaga prioriteedid “paigas”.
    Soovitusele lisatööd hankida hakatakse ohkima.

    1. Tead! Ma ei ole enam töötukassas käinudki. Olin kunagi arvel, aga kuna konsultant oli minust tüdinenud, siis ütles, et ma ei peagi praegu töötukassas käima, sest olen töövõimetuspensionil. Ma ei kujuta ette, mis kursusi oleks ühele vähenenud töövõimega inimesele veel pakkuda, sest kui toona küsisin soome keele või raamatupidamise kursusi, siis sain vastuseks äraütlemise, kuna mul polevat seda vaja. Soome keelt tahtsin õppida, et Soome tööle minna, aga praegu olen selle soovi ka kolikambrisse lükanud, sest kuna ma ei jõua füüsilist tööd teha, siis kardan, et mul tekib seal probleeme. Ja mis elutingimuste parandamisse puutub, siis olen otsustanud, et kui juba, siis ikka oma korterisse, mitte kusagile üürikorterisse. Vihkan kolimist ja seetõttu ei tahagi siit praegu kusagile minna. Ei saa minagi sellisest “Raha kohe laiaks löömisest” aru. Mina nii ei tee, aga paraku ei ole praegu mu reaalne sissetulek rohkem, kui 300€.
      PS! Inimesed on agarad õpetama, et otsi töökoht, või lisatöö. Aga andku siis sellele hättasattunule see tööots.

  3. Ei, muidugi EI PEA tööl käima, aga üldiselt on vist inimesele omane parema poole püüelda? Kui me seda teinud ei oleks, istuksime vist siiani koopas oma kivikirvestega. Ma lihtsalt imestasin, et keegi on nõus elama ebainimlikes tingimustes ja ei võta midagi ette, sest ükski töö ei sobi, ei meeldi, ei saa hakkama jne. Aga töö on lihtsamaid/ kiiremaid võimalusi enda elu-olu parandada.
    Mis eriala inimene sa muidu oled? Kelleks oled õppinud?

    On minugi tutvusringkonnas kak tuttavat, kes pigem vegeteerivad, kui et elavad. Üls neist sugulaste pere ja nendega on ausalt öeldes igavene jant kah: näiteks nii minul, kui mehel on sünnipäevad kuu teises pooles (mul lausa lõpus) ja no ei saa neid inimedi kunagi kutsutud, sest iial pole neil kuu lõpus raha. Kutsuda aga tahaks laste pärast, sest need on omavahel suured sõbrad.
    Kusjuures tegu pole mitte klassikalise vaesusega, vaid puhtalt saamatuse, rumaluse ja mugavusega. Mingit majanduslikku mõtlemist ega planeerimist ei ole – kõik, mis tuleb, see sirgeks ka lüüakse. Loomulikult on Eesti Vabariik nende hädades süüdi.
    Vot niisuguseid inimesi ma ei mõistagi ja sellepärast jäi ka sinu külmetamine silma, et kui just pole kohustus, siis miks inimene peaks tahtma elada kehvades tingimustes, ega üritagi midagi parandada. Väga palju ma aru ei saanud, ainult niipalju, et Võru linn ja Töötukassa ei palu midagi meelepärast?

    1. Aga miks need sinu sugulased ei võiks niisama teie sünnipäevadele tulla? Kas nad elavad kusagil kaugel, et isegi sõiduraha ei ole? Kas kutsud inimesed sünnipäevale ainult sellepärast, et kinke saada? 😀 Aga nüüd endast. Võrus ju ei ole töökohti ja kusagile mujale tööle minna ei ole mul ka võimalust, sest mul ei oleks võimalik kusagil eluaset üürida ja transporti mul ei ole(autot ma ei juhi). Mis erialasse puutub, siis mul polegi eriala. Omal ajal sain ainult keskkooli lõpetatud ja seegi kaugõppe teel. Käisin keskkoolis ja tööl. Nüüd muidugi on hilja kahetseda, aga ilma erialase väljaõppeta ei võeta kuhugi tööle. Ma mõtlen just sellist tööd, mida ma tahaksin teha(raamatupidamine), sest põllumeest/transporditöölist minust ei ole. Just tervislikel põhjustel…

Comments are closed.