Kõigile ei jätku printsi valgel hobusel…

Ma ei tea, kas on õige sellest üldse kirjutada, sest see abielu ei ole ju enam ammu kehtiv, aga ma ise mäletan seda kuupäeva siiani oma pulmapäevana. 😀 Kõik tüdrukud soovivad suureks saades leida mees, kes neid austab ja armastab. Mul sellega ei vedanud, sest meie abielus oli rohkem tülisid, kui õnnelikke aegu. Kuna on kõnekäänd, et “Peale kaklust rusikatega ei vehita”, siis ma oma purunenud abielu enam lahkama ei hakka. Kahekümnekaheksas märts, 1990 oli mu abiellumise kuupäev ja nii see ka jääb. 😉

Facebook Comments
Mina sotsiaalmeedias

4 Replies to “Kõigile ei jätku printsi valgel hobusel…”

  1. Jep, meil oli ka kirik ja kolme tunnine pidusöök. Mulle isiklikult ei meeldi sellised suured peod, kuhu kutsutakse mingi.. ma ei teagi mis lehmalellepoeg või klassikaaslane ja kes joob end juba enne registreerimist täis (miskipärast igal peol üks-kaks sellist leidub).

    Kliks says:
    1. Meil kahjuks ei olnud isegi kirikut(laulatust), sest mu mees ei olnud ristitud. Aga tollasel kodusel pulmapeol oli mu mees ainuke, kes tüli kiskus. Ja just minuga. Ah, mis sellest enam… 😀

  2. Kas mulle vaid tundub või tol ajal oli suht ükskõik mis ajal abielluti, saada nagunii midagi ei olnud 😀 Paljudel on pulma-aastapäevad kusagil talvel-sügisel. Suvel ei teagi eriti kedagi, peale enda, aga see toimus nüüd siis juba.. oh, kolm aastat tagasi 😀

    Kliks says:
    1. Tol ajal anti abiellujatele perekonnaseisuametist tõend, millega sai siis poodidest head-paremat osta. Meie abiellumine oli väga tagasihoidlik. Lähemad sugulased ja mõned sõbrad olid kutsutud ja pulmapeo pidasime 1-toalises korteris. Perekonnaseisuametis ei olnud isegi fotograafi. Käisime mehega peale paaripanemist Tallinna Teenindusmajas pildistamas. Üldiselt ma ei mõista praeguseid noori, kes ei taha abielluda ja toovad ettekäändeks, et raha pole. Abiellumiseks on ainult paarikümneeurine riigilõiv vaja maksta. See, et tahetakse suursugust pulmapidu, on juba nende oma kiiks. 😀

Comments are closed.