Minu üksluises koduses elus on ikka…

…mõni rõõmus üllatusmoment ka. Nimelt sain täna fb.-s sõbrakutse. Nagu mul kombeks on, siis kõigepealt vaatasin taotluse esitaja kontole ja oh seda rõõmsat äratundmist, kui avastasin, et sõbrataotlus on mu lapsepõlvekaaslase käest. E-d tean ma ju peaaegu, et sünnist saati. Seega peaaegu 50 aastat. Kui täpsem olla, siis 49, sest nagu ma tean, siis meie emad kärutasid meie titevankreid kõrvuti ja olime maast madalast mängukaalased. Elasime peaaegu kõrvalmajades ja suhtlesime kuni täiskasvanueani. Peaaegu selle ajani, kui ma Võrru ära kolisin. Siis jäi meie suhtlus soiku, sest kaotasime kontaktid ja kui ma peaaegu 8 aastat tagasi facebookiga liitusin, hakkasin kõiki oma Tallinna lapse-/noorpõlvesõbrannasid otsima. Enamuse neist leidsin üles, aga E-d siiani mitte. Paljud inimesed ei kasuta üldse arvutit või vähemalt facebooki mitte. Nii, et selles ei olnud üldse imelikku, et teda fb.-s ei olnud. Ma ei teadnud seda ka, et ta oli vahepeal perekonnanime muutnud(abiellunud). Otsisin teda netist ikka selle nime järgi, mida ta varem kandis. Loomulikult tahtsin talle kohe helistada, sest ei olnud temaga enam umbes paarkümmend aastat suhelnud. Rääkisime maast ja ilmast, aga ikkagi jäi väga palju rääkimata. Ma isegi hoiatasin teda, et fb.-st nüüd jälle ära ei kaoks. 😀 Peale tänast lapsepõlvesõbranna taasleidmist sain aru, et minu süda on ikka veel Tallinnas ja lapsepõlvekaaslaste juures. Mulle ei ole uute kohtade, asjade ja tuttavate leidmine ja nendega kohanemine kerge. Igatahes mul on väga-väga hea meel, et ma nüüd ka E leidsin. Mu tollased teised sõbrannad teadsid temast küll natuke rohkem, sest nemad elavad Tallinnas, aga ma ei olnud neilt E telefoninumbrit küsinud, sest ei olnud kindel, kas tema mind enam mäletabki. Mõned lapsepõlvekaaslased lihtsalt jäävad võõraks, sest eluteed on erinevad ja mõttemaailmgi muutub…

Aga nüüd teiste asjade juurde. 😀

Täna vedasin end juuksurisse, sest mütsi kandmise hooaeg on läbi ja pidin oma väljakasvanud soenguga midagi ette võtma. Seekord ei hakanud värvima, vaid palusin juuksuril, et ta lõikaks mulle mingi soengu. Kui nüüd täpsem olla, siis käskisin poisipeaks pügada. Juuksurisse aega mul loomulikult kinni ei olnud pandud. Läksin huupi “Leoki” juuksurisalongi ja lootsin, et ehk saab kohe ette või  vähemalt lähipäeviks aja kinni panna. Ei noh! Mis ma vassin. Tegelikult lootsin ikka, et saan täna kohe ette. Kui ei oleks saanud, siis oleksin mingisse teise salongi “õnne püüdma läinud”. Ma olen juba sellist tüüpi inimene, et kui midagi planeerin, siis tahan selle ka kohe teostada. Minuga on see halb asi, et mõned hilisemaks ajaks kokkulepitud “kohtumised” jäävad tegemata, sest olen juba kusagilt mujalt endale vajaliku teenuse saanud. Kindlasti ei käi need “althüppamised” selliste kohtumiste kohta, mis mulle endale vajalikud on. Näiteks kasvõi needsamad mai kuusse määratud psühhiaatri ja töötukassa ajad. Aga juuksur on iluteenus, mis ei ole eluliselt vajalik, vaid mu enda kapriis. 😀 Juuksuripreili veel küsis, et kuidas ta tuka jätab. Ma ütlesin, et vahet pole, sest ma nagunii silun selle üle pea. Püüdsin päeval väljas telefoniga selfit ka teha, aga ei õnnestunud normaalset pilti saada, seega ma ei saagi oma uut soengut demonstreerida. 😀

Üldiselt tänane soeng, väikese mööndusega, näeb samasugune välja, nagu sellel eelmise aasta pildil, mis päisesse sai pandud. Isegi sama jakk oli mul täna seljas. 😀

Facebook Comments
Mina sotsiaalmeedias
Elveetsius
Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)