Tänane jutlus ja muid muljeid ka

Täna kogudusest tulles hakkasin mõtlema, et kui erinev oli mu elu enne sellest, mis on praegu. Koguduses näen ainult rõõmsaid ja sõbralikke inimesi, kes tervitavad embamisega. Tunnistan, et varem olin nende embuste vastu tõrges, sest mulle lihtsalt ei meeldinud füüsiline kontakt. Nüüd lähen juba ise julgelt oma koguduseõdesid embama. Koguduse meesliikmeid ma muidugi ei emba, vaid surume kätt ja soovime õnnistust. 😀 Juuni kuus on meil jälle plaan oma Valmiera kristlastest sõprade üritusele minna. Ma olen seal nüüd 2 aastat käinud. Teised on seal juba mitmeid aastaid järjest käinud. Ja mai kuus tuleb meie kogudusse jälle üks kristlastest abielupaar Lätist, kes on meil varemgi käinud.

Aa, tahan sulle, teises blogis kommenteerija öelda seda, et mis kohtumõistja sina oled, kui sa ei poolda, et “pätt, varas ja röövel võtab Jeesuse oma südamesse ja saabki patud andeks“. Ükski inimene ei ole teise inimese hukkamõistja, kui Jeesus on meie kõigi eest oma elu andnud, et me saaks Igavese elu. Mina ei hakka sind ka su arvamuse pärast hukka mõistma, nagu ma ei hakka kedagi teist tema(nende) valikute pärast hukka mõistma. Paljusid asju ma muidugi heaks ei kiida ja ei mõista, aga see on tema elu ja ma parem ei hakka “targutama”. On mingi kõnekäänd, või vanasõna: “Omad vitsad peksavad”. Nii, et vast on tõesti mõttekam inimesel omal nahal ära proovida ja oma valikute tõhususes, või mittetõhususes veenduda. 😉

Aga nüüd lähen magama, sest homme ja üldse sel nädalal on mõned edasilükkamatud toimingud ees…

Facebook Comments
Mina sotsiaalmeedias