Nii, nagu ma kirjutasin eile…

…oma laupäevast, võtan mõne lausega kokku ka pühapäeva. 😉 Nagu lisatud videost ja “Meie isa palvest” võite aru saada, siis käisin täna koguduses. Meie koguduses on iga kuu esimene pühapäev “Leivamurdmise päev”, mis tähendab seda, et mälestame Jeesuse kannatusi ja ristile minekut, ning saame osa Armulauast. “Meie Isa” palvet loemegi põhiliselt ainult sellel puhul.


Nüüd võib mõni küsida, et “Mis kasu ma koguduses käimisest saan?”. Sellele vastan kokkuvõtvalt, et ma(me) õpime, kuidas olla hea inimene ja hea kristlane. Enam ma ei püüa teisi inimesi kritiseerida, nagu ma varem päris tihti tegin.

Tänane jutlus oli küll põhiliselt laste kasvatamisest/karistamisest. Muide, lapsi tuleb kasvatada/karistada, kui nad veel väikesed on, sest kui nad suureks on kasvanud, siis ei anna manitsemine mingeid tulemusi. Siis tuleb nende eest palvetada, sest manitsemist peavad nad targutamiseks. “Suuri lapsi” ei ole enam mõtet kasvatada/karistada.

Minu pere eest, minu laste ja lastelaste ja kogu mu järeltuleva põlve eest on palju palvetatud. Palvetas juba mu ema, kui ta veel elas ja nüüd palvetame meie koos koguduses. Ja palvetest on abi. Mul ei ole enam selliseid probleeme, mis olid umbes aasta aega tagasi…

Täna oli lausa lust kogudusse minna, sest juba hommikul siras päike. Kuna eile sai ahju vist liiga palju köetud, siis jätsin ööseks toa ja köögi vahelise ukse lahti, et soojus leviks ühtlaselt ja magades liiga palav ei hakkaks. Nüüd vist küll enam ei küta. Või vähemalt lähiajal mitte. Tahan tühjaks saanud pappkastid kas kuuri viia, või ära põletada. Võib-olla just pappkarpide põletamiseks teen mingil päeval veel tuld. Kuuri ei taha neid ka ette viia ja pappkarpide konteiner asub kaugel. Ma ei hakka ju karpidega mööda linna jalutama.

Ah, olgu! Mu postitus kalduski teemast kõrvale, kuigi ka see käib tänase päeva juurde. 😉 Homme jälle uued tegemised ja muljed. Iseasi, kas ma neid blogisse kirja panen…

Facebook Comments
Mina sotsiaalmeedias