“Kas sul nii üksi, kodus istudes igav ei ole?”…

…ehk minu mõtteid üksiolemisest ja üksindusest. Ja-jah, ma olen viimasel  ajal päris tihti ka “perekooli” lugenud ja seal on ka teema üksi elavatest naistest. Aga minu postituse pealkiri  tuleb hoopis mu ühe ammuse tuttava ja fb sõbralisti naisterahva küsimusest, kui ta küsis minu käest, et “kuidas läheb?”, “kuidas elad?” ja minu vastuse peale “koduselt” küsiski, et kas mul nii igav ei ole. Soovitas veel reisile minna. Selle reisimise soovituse peale vastasin jälle, et “ei viitsi”, sest siis tuleb kõigepealt Võrust Tallinnasse saada, et kas lennuki või laevaga kuhugi edasi reisida. Ütlesin talle veel, et ma olen piisavalt kaua tormilist elu elanud ja nüüd naudin rahu ja vaikust. Aga eks edaspidi paistab. Natuke tahaks ikka mujal ka ringi vaadata.

Kui nüüd “perekooli” teema juurde tagasi tulla, siis mina leian küll, et üksi on palju parem elada, kui kellegagi koos, kes sinust(minust) täiesti teistmoodi ellusuhtumise ja harjumustega on. Minul on kahjuks 2 sellist näidet oma suheteperioodi kohta olemas ja nüüd, kui ma olen enamvähem rajale saanud, siis tõesti ei taha kedagi enda kõrvale. Mulle meeldib olla oma aja peremees. Minu vanuses tahab inimene privaatsust ja ega ei kipu teist inimest oma pinnale võtma. Samamoodi ei läheks mina kellegi teise inimese pinnale elama, sest kui suhe ei laabu nii, nagu sooviks, tuleb võõralt(mehe) pinnalt lahkuda. Ja kuna mulle sellised kolimised ei meeldi, siis eelistangi üksi elamist.

Olen piisavalt kaua pidanud koos elama oma täiskasvanud lastega ja ka see oli häiriv, sest minul on oma arusaam kodusest hubasusest ja nendel on jälle teistsugune arusaam. Nüüd, kui ammu omaette elame, näen ju seda ja mind see häirib. Aga õnneks ei puutu see minusse. Oma kodus(pinnal) tehku teised, mis tahavad.

Mina olen oma praeguse eluga väga rahul. Praegu on alles kevad ja seega on mul aega järgmiseks talveks ettevalmistusi teha(küttematerjali hankida). Kuigi ega seda lõppmatuseni edasi lükata ei saa, sest suvi möödub ka kiiresti.

Mul oli kolmapäeval koguduses jutuajamine, kus kurtsin, et aasta möödub linnulennul. Selle peale ütlesid vanemad koguduseõed, et “Sina seda saladust ei tea, aga teatud vanuses hakkavadki aastad kiiresti mööduma”. 😀 Vastasin neile naerdes, et “Ma olen juba piisavalt vana, et sellest aru saada”. Homme läheme koguduserahvaga Valmierasse. 😉

Ma ei tunne küll end üksikuna, või et mul igav oleks, sest kodu on minu kindlus ja ma ei taha seda kellegagi jagada…

 

Facebook Comments