Seda motot ma järgingi ja…


…olen oma eluga rahul! Mul on praegu kõik olemas mida ma vajan ja kuigi alati võiks paremini olla, siis ei kurda ma üldse oma praeguse eluolu üle. Jätkuvalt on mul suur soov ükskord oma isiklik korter osta, kuid kuni seda võimalust veel ei ole, siis lepin olemasolevaga. Mulle muide pakuti siinsamas Võrus keskküttega üürikorterit, aga ütlesin pakkujale ära, sest:

  1. Mulle ei meeldi kolimine, seega eelistan olemasolevat pinda.
  2. Kui millegipärast üürileandja otsustab, et ta enam ei taha minuga üürilepingut jätkata, siis tuleb mul välja kolida, aga siis mul ju enam linna sotsiaalpinda ei oleks ja praegu ei ole veel piisavalt raha ka, et endale oma korter saada. Kunagi ma kirjutasin oma blogis, et nüüd ma enam ei plaani Ida-või Lääne Virumaale kolida, sest…(aga seda ma blogis ei kajasta).
  3. Üüripind on ju hoopis kallim, kui mu praegune korteriüür, mis jääb aastaringselt 100€ kanti.

Üldse on nii, et oma elu mure või kitsaskohti pole mõtet blogisse küll kirjutada. Minul on selleks Jumal, kellele ma oma muresid(kui neid on) kurdan. Või äärmisel juhul mu koguduse karjane, keda tean, et annab head nõu, mitte ei nääguta.

Minu elu ongi rööpasse saanud ja ma olen väga tänulik, et varasemad probleemid on mu elust kadunud. Nüüd olen targem ka ja tellin selleks aastaks piisavalt puid, et ei korduks möödunud talve probleem, kui ma siin korteris külmetasin. Jah, ahi ei pea kuigi korralikult sooja, kuid mina ei saa sinna midagi parata. Mina oma raha eest ei hakka küll võõrast korterit mingit moodi “putitama”. Nii ongi see samas seisus, nagu see mulle anti. Narmendav tapeet jne…aga vähemalt on mul rahu ja vaikus…

Facebook Comments
Elveetsius
Olen keskealine naisterahvas, kellele meeldib mõnikord oma mõtteid blogisse talletada. Kirjutan kõigest, või siis mittemillestki. See sõltub lugeja vaatevinklist! :)

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga