Uuel aastal uue hooga!

Aasta esimene päev möödus kuidagi nii märkamatult, et juba oligi õhtu, kui omaarust päev alles algas. Ju selles mängis rolli ka see, et ärkasin eile suhteliselt hilja. Ei ole üldse minu moodi magada kelle kümneni. Tegelikult ega ma täna ka eriti vara ei ärganud. Kell oli juba üle 9, kui silmad lahti tegin. 😀

Nagu ikka hommikuti, algas ka tänane päeb kohvitassi taga. See on selline aeg, kus ma tahan omaette, segamatult internetis surfata. Alati see ei õnnestu, sest ikka on keegi, kes mulle helistab, või kirjutab fb-s privasse just sellel ajal, kui ma netis uudiseid loen jne…

Ei jäänud mullegi märkamata see möll, mis tolle “Väikese hiiglase” Oliveri ümber lahvatas. Pea kogu meedia kajas sellest abipalvest. Oma blogides kirjutasid Oliveri abipalvest ka mitmed blogijad. Lugesin ka kommentaare, mis väljaannete postituste alla olid tekkinud. Kurb, et nii läks. Mina ise ei ole Oliveri “tähelendu” jälginud, sest mulle ei istu ninatargad lapsed. Eriti need, kes vanemate inimestega ebaviisakalt käituvad. Ja minu arust on kole, kui oma pere veel õpetab, et “ütle nii”. Aga nagu öeldud, et ma ei ole saatega kursis ja ei teadnudki, et nii väikesel lapsel instagram on. Sellest sain teada alles meedia vahendusel, kus see õnnetu abiküsimise postitus jagatud oli. Lugesin ka mõne blogija postitust Oliveri abiküsimise teema kohta ja mulle meeldis eriti ühe blogija sõnastus, et “Sa kas anneta, või mitte, aga ära kritiseeri”. Ma enam ei mäleta, kes see kirjutaja oli.

Tegin fb. “Lõunaeestlase” postitusest screenshoti ka selle teema kohta. Ise olen seisukohal, et inimene võib ju paljugi küsida abi, aga see on abiandjate otsustada, kas annetab, või mitte. Näete, mul on ka abipalve üleval. Küll ainult oma blogis(ma ei kavatse seda laiemalt jagada). Päris maja ma ehitada ei taha, aga korteri tahaks küll osta. 😀 Ja olgem ausad. Ei ole mulle keegi annetanud, peale paari annetaja, kes eelmisel aastal kokku paarkümmend € kandsid. Kas hakkan nüüd eestlasi kritiseerima? 😀 Ei, sest üks asi on küsida, teine asi on saada. Võtkem vabalt!


Heh, mul jahtus kohv ära, sest sattusin jälle oma blogimisega hoogu. 😛 Täna vaja kuuris ka kindlasti käia, sest tõin vana-aasta lõpus just sellise koguse puid tuppa, et jätkuks ka 1.jaanuariks, ning eile kütsin kõik puud ära. Kuna täna on vist tavaline argipäev, siis peaks kõik poed ka avatud olema. Poest mul küll midagi vaja ei ole, aga ma mõtlesin just, et postkontor peaks ka lahti olema. Ja just sain kinnitussõnumi, et mind ootab postkontoris pakk. See on üks nendest pakkidest, mida ma tegelikult jõuludeks ootasin, aga jõuluks kohale ei tulnud. Egas midagi! Mu tütretütrel tuleb jaanuari lõpus 5-aasta sünnipäev. Eks saab siis sünnipäevakingiks. 🙂

Aga nüüd panen selleks korraks punkti. Olgem mõistvamad teiste inimeste vastu! 🙂

Ma ei ole…

…nüüd mõnda aega blogi(de)sse uusi postitusi teinud. Naudin lihtsalt üksiolemist ja interneti olemasolu. Korter on juba päeval soojaks köetud(hommikuks on nagunii jälle jahe) ja enamjaolt olen nüüd endise elurütmi tagasi saanud. Tean, et nii mõnigi minu blogi jälgija, või juhuslik lugeja, ütleks selle kohta, et miks ma tahan endist elu tagasi. Uues kohas peaks uutmoodi hakkama käituma ja elama. Aga selle kohta ütlen mina, et liiga järsk elumuutus sai mulle kunagi hukatuseks. Jutt käib praegu sellest, kui olin sunnitud oma sünnilinnast Tallinnast ära Võrru kolima. Siis ma need pahed endale kõik külge saingi, sest ei teadnud, mida ma võõras linnas tegema peaksin hakkama. Praegu pole asi hoopiski nii hull, sest kolisin lihtsalt paar tänavavahet eemale. 😀 Aga kaasavõetud kraam on enamjaolt ikka veel lahti pakkimata, sest mul ei ole seda lihtsalt kusagile paigutada. Sooja toidu tegemise võimalus on õnneks olemas ja seda ma päeval tegin ka. Poes olen harjunud vaatama soodushindadega, või “parim enne” tooteid, sest söök on minu jaoks selline väljaminek, mille peale ei raatsi ma eriti palju kulutada. Nüüd, üksi elades ei kulu ka. Külmkapis seisab juba paar päeva 2 pakki sulatatud juustu, mida ma ei ole veel maitsnudki. Arvan, et söögi pärast ei pea ma terve järgmine nädal poes käima. Täna käisin ja ostsin piisavalt kraami, et nädal aega hakkama saada. Noh, maksis ka nats üle 10€, aga olen seda meelt, et mida harvemini ma poes käin, seda vähem ahvatlusi mind kimbutab. Täna ma nagunii ei suutnud ühele jäätisele vastu panna. Pärast ostutšekki vaadates olin küll natuke nördinud, sest jäätis ise juba maksis üle 1€. 🙁 Saaks nüüd järgmise nädala jooksul pesumasina ka ära ühendada, siis võiks enam-vähem rahul olla. Puid tõin esimesel päeval nii palju tuppa sisse, et jätkub veel mitmeks kütmise korraks. Arvan, et rohkem ma korraga nii palju korterisse puid sisse ei too, sest muidu elan nagu puukuuris. 😀

Meile pandi Maximasse iseteeninduskassad üles ja nüüd olengi kogu aeg neid kasutanud. Minu arust väga mugav ja lihtne. Saab kogu protsessi ise ära teha, alustades Aitäh-kaardi registreerimisest ostul ja saab kasutada nii sularahaga, kui kaardiga maksmist. See tähendab, et kui ma tahan maksta osaliselt sularahas ja ülejäänud pangakaardiga, panen kõigepealt sularaha ja siis kaardi. Ja Aitäh-kaardi boonused saab ka lasta maha võtta. Ainus asi, milleks on teenindaja vaja kutsuda, on see, kui ostan allahinnatud tooteid. Aga teenindaja on sealsamas lähedal ja mingit probleemi ei ole vähemalt minul küll tekkinud.

Ma olen imelik inimene. Uuendused tehnika vallas mulle meeldivad, kuid oma isiklikku elu eelistan elada sisseharjunud meetodi järgi. Mulle kohe kuidagi ei istu kolimised ja sarnased suured muutused. Õnneks kulges minu kolimise protsess kiiresti ja minu jaoks ilma lisapingutusteta. Kolijateks olid ju mu oma koguduse kristlased. Õnneks on minu ümber selliseid inimesi. Olen neile südamest tänulik, et mulle kolimisel oma abikäe ulatasid.


Heh…

…tänased tarkuseterad, mis fb-st leidsin on jälle suht eneseõigustuslikku maiku, aga just nii see asi ongi. Ei saa aru, mismoodi see iseendale valetamine käib, aga see polegi tähtis. Tähtis on õppida end austama ja võtma just sellisena, nagu Sa oled.

******

Tegelikult ei ole mu elus viimastel päevadel midagi erilist juhtunud. Olen istunud koduseinte vahel ja isegi Võru Linna sünnipäevaüritustele pole viitsinud minna. Eile õhtul(või on see täna) pidi Tamula rannas vabalaval(tasuta kontsert) esinema Tõnis Mägi, aga ma ei jõudnud isegi sinna. Kuigi Tõnis Mägi on selline muusik, keda võiks kuulata küll, siis mul oli eile õhtul tegemist ja täna ei ole üldse plaan nina õue pista. Poest nagu otseselt midagi vaja pole ja ega ei tohikski midagi sellist enam koju osta, mis külmkapi olemasolu vajab. Niigi on külmkapis veel üht-teist, mis vaja enne ära tarvitada, kui elekter kaob. Eile õhtupoolikul tuli mu noorem tütar oma õeltütrega(mu vanema tütre tütrega) meile, sest nad olid ujumas käinud, ning puhkasid siin jalga ja ootasid, kuni mu vanemal tütrel tööpäev lõppeb, et siis koos koju sõita. Ja kuna mu vanema tütre tööpäev lõppes alles sel ajal, kui kontsert rannas oli juba pihta hakanud, siis ei läinud ma enam sinna. Mulle ei meeldi poole ürituse pealt minna. Ma lähen kohale alati kas varem, või ei lähe üldse. Selline viimasel minutil või hilinemisega saabumine mulle ei istu.

Täna jõudsin ka juba ühe kaasomaniku peale pahandada, sest jälle ta tahtis kasutada minu asju(šampoon ja duššigeel). Mul neid niigi pudelipõhjas natuke järel ja kuna ma ei plaani uusi osta, siis ei lubanud ma tal neid võtta. Ma pole ju mingi kullaauk, või heategevusfond-tema enda sõnad, kui kunagi küsisin temalt maksude jaoks osalust.

Aga korterit pole ikka veel oksjonile pandud. Ja minul ei ole ikka veel nii palju raha koos, et saaksin endale oma eluaseme osta. 🙁 Aitäh kõigile headele inimestele, kes pole pidanud paljuks mind toetada…