Töönädala lõpp!

Ok-ok, pealkiri ei käi küll minu kohta, sest mul kõik päevad suhteliselt ühesugused, aga inimesed, kes töötavad esmaspäevast reedeni, rõõmustavad küll, et reede on käes ja saab end vabaks lasta. 😀

Et asja veel mitte keerulisemaks kirjutada, ütlen lihtsalt, et need viimased päevad, enne nädalalõppu on ka mulle(meile) ootusärevad olnud ja see ootus kestab veel. 😀 Kui nüüd tänasesse päeva tulla, siis nagu paljudel reedestel päevadel varemgi,  tuli mu noorem tütar jälle enne minu juurde, kui ta koju läks. Ta on terve nädal Valgas, sest õpib sealses Kutsekoolis kokaks ja elab ühiselamus. Praegu on ta ühes kohvikus praktikal. Siia tulles ostis ta kohvikust sushit kaasa. Ma ei ole sushit küll väga tihti söönud, kuid need korrad, kui ma seda saanud olen, võin öelda, et ma lausa fännan seda rooga. 😀 Hanna tõi 2 erinevat sorti sushit. Ta kirjutas mulle nädala sees ja küsis, millist ma tahan ja mina valisin Philadelphia Lux. Minu arust 5€ kaheksa tüki eest ei ole palju küsitud. Igatahes mulle väga maitses. Tütar endale ostis vist selle “maki”. Ma pole kindel, aga ta ütles, et tema omad sisaldavad kana. Maitsesin ka neid ja need mekkisid veel paremini, kui minu valitud palad. Igatahes ütlesin tütrele, et kui järgmisel reedel koju tuleb, siis ostku veel sushit kaasa. Valga rahvas kindlasti teab seda söögikohta. Neil on isegi oma facebooki leht olemas. Sushi ei ole küll selline toidukraam, mida kõhutäiteks piisavalt saab süüa, aga ütlesin tütrele, et kui mul see võimalus oleks, siis sööksin sushit nõrkemiseni. 😀 Aga mis nüüd nädala lõppu ja ootsusesse puutub, siis ootan oma teise lapselapse sündi. Aga siiamaani ei ole ta veel otsustanud oma tulekust märku anda, kuigi homme saab juba 41 nädalat täis. 😀 Võite mu tütre kõhubeebile  “meeldib” panna. 😉
PS! See postitus ei ole reklaampostitus, vaid tahtsin lihtsalt oma maitseelamusest kirjutada. 😀

Enne ööunne minekut…


…veel üks kokkuvõtlik postitus siia blogisse ka. 😉 Ma nimelt algatasin VEEL ühe blogi. 😀 Seal blogis alustasin “puhtalt lehelt”, ehk ei hakka enam mingeid vanu postitusi sinna transportima. Küll aga viitasin oma teistele blogidele ka. Siia lingitud blogipostitus peaks andma põhjalikuma ülevaate  ka selle kohta, miks ma neid blogisid nii palju teen. Ma nimelt eelistangi omaette olekut. Täna ei ole ma varbaotsagagi õues käinud. Ei, tegelikult valetan, sest postkasti juures, mis asub maja küljes, ma käisin. Kuid isegi kuuri ei viitsinud minna, sest ei viitsinud ööriideid teiste vastu vahetada. Käisingi posti vaatamas öövarustuses. Jah, ma olen mõnikord päev läbi magamisriietes. Praegu küll kahetsen, et kuuris käimata-ja seetõttu ka ahi kütmata jäi, aga eks ma homme siis kütan rohkem. Tegelikult ma alles eile kütsin ahju, kuid nagu näha tuleb juba igapäevaselt kütta. See tähendab et mu tellitud 4 ruumi puid kahanevad kiiremini, kui ma tahtnud oleksin. Aga ma tellisin juurde ja selle nädala lõpus, või järgmise nädala alguses tuuakse mulle veel 1,5 ruumi kuuse külgi. Üks müüs pooleteistruumist alusetäit 55€ eest ja minu arust on see hind küllalt soodne. Suvel tellitud lehtpuude eest maksin 35€ ruum. Siis saabki leht-ja okaspuid segamini kütta. Kõik puud on nagunii sama pikad ka(50cm) ja pliidi alla need ei mahu. Sel talvel ei saa ma vaheust kinni ka hoida, sest kasside liivakast ja söögianumad on köögis. Eelmisel talvel mul ju kasse ei olnud, sest noorem kass toodi mulle alles sel kevadel ja minu enda kass oli ka poja juures. Ta tõi mulle Miisu tagasi alles hiljuti, enne, kui ta välismaale läks.

Ma ausalt öeldes ei taha mõeldagi, kuidas see talv mööda saab. Vähemalt on mul nüüd natuke rohkem küttepuid tellitud ja kui puudu tuleb, siis tellin kevade poole veel juurde. Loodan, et kevadel ka ikka veel müüakse kuivi küttepuid. Hirmu mul talve ees ei ole, sest eelmisel talvel sain ju hakkama, kuigi ei olnud enam aastakümneid ahiküttega korteris elanud. Oma korteri unistus on mul jätkuvalt ja esimesel võimalusel ma selle ostan ka. Täna saatsin naljapärast vanemale tütrele ühe müügis oleva maja lingi ja ütlesin, et ostame kahepeale selle maja, kuid tütar arvas nagu minagi, et kaks põlvkonda(sedapuhku isegi kolm põlvkonda) koos elama ei ole hea mõte. Ma ju ka ei taha noortega koos elada. Tean omast käest, mis eriarvamused tekkida võivad, sest elasin ise  mingi aeg koos oma ämmaga ja samamoodi on minu mees koos minu emaga elanud. Ja need ajad ei olnud kuigi meeldivad. Üksi elamine on ikka kõige parem. Mul on see luksus, et ei pea oma täiskavanud lastega koos elama…
Tahtsin ainult promoda oma uut blogi. 😉 Aga nüüd tuttu ära!

Minu vanuses hakkab inimene paljusid…

…asju teistmoodi nägema, kui noored inimesed näevad. Eks ma ise olen ka noor ja tuisupäine olnud. Nüüd olen “maha rahunenud” ja asju teise pilguga vaatama õppinud. Mälestused on just need, mida olematuks teha ei saa. Isegi, kui oled need kusagile mälusoppi unustanud. Mälestusi on kahesuguseid. On head mälestused, mida meenutades muutud heldinuks(mul käib see kähku :D) ja on mitte nii head mälestused, mida võib-olla tahad, et ei olekski juhtunud. Aga kui ei oleks ebameeldivaid asju, siis kuidas me teaksime hinnata häid asju. 😉

PS! Allpool olev video ei ole selle tekstiga seotud. Selle lisasin siia postitusse lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib asju salvestada. Oma lastega olnud või olevaid mälestusi tasub ikka hinnata, olenemata, kas need on head, või mitte nii head.

Mul on armsad lapsed ja lapselaps(ed). Räägin mitmuses, sest loodetavasti ei jää mu praegune 5 aastane tütretütar mu ainukeseks lapselapseks. 🙂