Laupäevaõhtuseid mõtisklusi!

Täna oli nii ilus päikesepaisteline päev. Kütsin ahju juba varakult ära, et pärast, kui saunast tulen, oleks tuba soe. Enne sauna minekut tõin kuurist veel järgmisteks päevadeks puid tuppa valmis. Puuvirn kahaneb metsiku kiirusega. 🙁 Pean vist nüüd ikka puud ära tellima. Vast ei jää ilmad enam nii külmaks, et õues puid laduda on liiga külm. Kuna ma kütsin ahju juba varakult, siis tunnen, et siin toanurgas, kus mu voodi ja arvutilaud asuvad, on tuba juba jahedaks läinud. Aga kuna ahi on veel kuum, siis ei hakka täna teist korda kütma. Eks ma homme peale kogudusest tulekut kütan. Sauna jõudsin sellisel ajal, kui kappe küll oli, aga pesuruumis olid kõik pingid täis. Seega pidime umbes pool tundi ootama. Ma ei ole enne niisugusesse olukorda sattunud, et linnasaunas järjekorras peab “seisma”, sest enne mind oli üks vanem naisterahvas ka ootel. Sauna pesuruumis kohtasin ühte koguduseõde, kellel ei ole samuti kodus pesemisvõimalust. Kui ta mind kõnetas, siis vaatasin alguses imeliku näoga, et “Kes see veel on?”. 😀 Ja kui taipasin, kes, siis ütlesin talle nalajaga, et ma ei ole sind varem ju paljana näinud, sellepärast ei tundnudki kohe ära. 😀

Ega ma ei käigi saunas regulaarselt. Mõnikord ajan pesukausiga läbi, aga kuna mu juuksed vajasid juba hädasti pesemist ja kodus nende pesemisega on liigselt jamamist, siis läksin sauna. Tegelikult mulle meeldib saunas käia, lihtsalt selle külmaga ei ole tahtnud kodunt välja minna. Pealegi asub saun kaugel ja 2 otsa jalgsi käia on liiga väsitav. Linna ühissõiduki liiklus on Võrus üpris harv, sellepärast ei saanud ma bussiga tulekut ka kasutada.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen, et miks arvatakse, et teised peavad ka nii elama, nagu nende arvates normaalne on. Kuigi mul ei ole praegu unistuste kodu, siis olen ma siiski rahul ja küll tuleb aeg, kui ma saan selle oma kodu. See on lihtsalt kättevõtmise asi. Ma mõtlen tõepoolest, et investeeriks oma vähese raha kuhugi. Investeerimine on küll riskantne, aga ikkagi parem, kui näiteks kasiinos proovida oma rahanatukest suurendada. See kasiinovärk on mul ju omal nahal läbi proovitud ja enam ma seda rumalust ei teeks, et hakkan kasiinovõidu peale lootma. Isegi loteriipileteid ei ole ma viimasel ajal enam regulaarselt ostnud. Eelmisel aastal ostsin küll iga kuu terve kuu jaoks lotopiletid ette ära ja pidasin kasvõi kõhu arvelt kinni. Aga nüüd eelistan läbimõeldult investeerida. Saaks ainult selle viimase võla ka kaelast ära. Siis oleksin “puhas poiss” ja ainuisikuliselt oma sissetulekute peremees…

Lisan ühe inspireeriva video, mida fb “Kogumispäeviku” grupis jagati.

Minu arust on vale väita, et…

… “Tahan muutuda”, kui ma seda tegelikult ei taha. 😛 Tunnistan, et see postitus sai taas tõuke ühe teise blogija postitust ja kommentaare lugedes, sest tolles blogis tunneb minu arust blogija süüdlasaslikkust, et ta on just selline, nagu on. Ma muidugi ei tea kogu selle blogija motiive, aga pajatan siis enda suhtumisest sellesse “muutumisse”.

Mina isiklikult küll ei taha muutuda. Mulle meeldib see Elve, kes ma olen. Isegi tol ajal, kui ma veel pahede küüsis olin, meeldisin ma endale just sellisena, nagu ma olin. Sain ju aru küll, et mu lähedasi tegi mu tollane olek ja käitumine kurvaks, aga mina sellegi poolest ei suutnud jätta oma tollast elu. Nüüdseks on see juba aastatetagune olukord ja praeguse “Mina”-ga olen ma väga-väga rahul. Mis puutub mu praegusesse eluviisi, siis see on lihtsalt kodune, väikeste kõrvalekalletega, kui koguduses, või lapselapsel lasteaias vastas käin. Ja ma ei tunne igatsust mingite suurte ürituste, või klubiliste koosviibimiste järele. Ma mõtlen just mingeid ringe jne…, kus inimesed käivad midagi koos tegemas.

Isegi tööl käimiseks ei tunne ma vajadust, sest saan oma praeguse sissetulekuga ideaalselt hakkama. Ma muidugi ei tea, kauaks see olukord nii jääb, sest juuni kuus on mul uus komisjon ja tundub, et enam nii lihtsalt uuesti töövõimetust ei määrata, aga ma ei vaeva sellega oma pead. Ma pole isegi peaaegu 2 aastat enam arsti juures käinud, sest ma ei tunne psühhiaatri külastamiseks vajadust. Peaksin suvepoole kindlasti end Töötukassasse ka arvele võtma, aga see on iseasi, kas ma tööd leian, sest teades ennast, ma rasket füüsilist tööd teha ei suuda. Aga ma praegu ei hakka selle peale mõtlema. Kui tööd ei leia ja töövõimetustoetust saama ei hakka, siis on toimetulekutoetus ja eluasemekulude kompensatsioon nagunii garanteeritud.

Mis nüüd sellesse muutumisse puutub, siis mõnikord mõtlen minagi, et kui mul oleks rohkem võimalusi, siis teeks ja oleks, ning oleks hoopis teistsugune. Ega ikka ei oleks küll, sest sisseharjunud harjumusi on raske muuta. Vähemalt mina arvan, et mina sellest küll paremaks ja tegusamaks ei muutu, kui mul kasvõi miljon tagataskust võtta oleks. Siis muutuksin veel laisemaks, kui ma praegu olen, sest siis võin endale palju rohkem lubada, kui praegu. 😛 Ega mul praegu ka millestki puudus pole(peale oma korteri muidugi). See OMA KORTER ongi minu suur unistus, sest siis kui mul on oma korter, saan ma seda enam olla “Mina ise”, mitte ei pea muretsema selle pärast, et äkki tullakse täna jälle kontrollima. Jah! Linnavalitsuse kontroll käib päris tihti, sest nende hallata on need sotsiaalpinnad ja nad tahavad veenduda, et nende pinda sihipäraselt kasutatakse. Siiamaani olen ma seda teinud. Korter on samas seisukorras, nagu see mulle anti. Ei ole paremaks, ega halvemaks muutunud. Kui mul oma korter oleks, siis ei saa keegi lihtsalt niisama mu ukse taha tulla. Olen alati mõelnud, et “Minu kodu on minu kindlus”, ehk “Oma tuba, oma luba”. Mu nelja seina vahel võib olukord olla just nii segamini, kui mina seda tahan, peaasi, et mu korterist naabritele mingit sodi, või lärmi ei leki.

Ega ma siin korteris ei ole veel end päriselt sisse seadnudki. Osa asju on ikka keset tuba kottides-kastides ja ma ei tea, kas hakkangi neid lahti pakkima, sest siiani ei ole mul neid vaja läinud. Kõik, mida vajan, olen välja otsinud. 😀 Pealegi ei ole see ju minu korter ja kuna ma ei tunne siin end  koduselt, siis ei hakkagi sisse seadma. Linnavalitsus on mulle mõista andnud, et korterit antakse kasutada kuni aastaks ja hakka siis jälle asju kokku pakkima, kui minema vaja kolida.

Ega mul ei ole plaan oma korter osta, kuhugi kadunud. See on ikka aktuaalne teema. Küsimus on ainult selles, et millal ja kuhu. Kui saan piisava summa kokku, siis ei peagi ma algselt mõeldud Ida-Virumaale kolima, vaid võin kusagile siiasamasse korteri osta… 🙂

Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi… 😉

 

 

Käes on veebruar!


Ja algaski aasta teine kuu. Väljas on nii ilus valge ja lumine. Kuigi mulle talv eriti ei meeldi, siis selline valge talv on päris ilus. Vähemalt on isegi hilisõhtul valge. Selles veendusin eile öösel, kui toas kõik tuled ära kustutasin ja magama läksin. Õuest paistis tuppa valgust. Nii, et toas oli ainult hämar, mitte kottpime. 🙂

Täna olen juba kaks korda õues käinud. Hommikul käisin poes ja pärast helistas Linnavalitsuse ametnik, et korteri üürilepingu pikenduse avaldus on allkirjastamiseks valmis. Seega käisin veel linnavalitsuses ka ära. Leping tehti jälle ainult kolmeks kuuks ja kui ma küsisin, et miks nii lühikeseks ajaks, vastas ta, et “linn annabki korteri ainult kuni aastaks ja inimene peab ise otsima võimaluse eluasemeks(üürimiseks)”. Kui ma ütlesin, et üürikorterid on ju kallid, ütles ta, et “selleks on toimetulek”. Linn või omavalitsus maksab üürikorteris elavale inimesele lisaks elatusmiinimumile ka kommunaal kulud ja üürikorteri üüri kinni. Või õigemini see raha tuleb riigikassast. 😀 No ma ei tea. Odavam ja lihtsam on ikka ju linna sots.korteris lasta hädalisel elada. Aga nende arvates vist ei ole, sest linn peab oma sotsiaalkorteris avariirikked ise kinni maksma, aga üürikorteris peab seda vist üürnik, või siis omanik tegema. Ütlesin talle kohe, et kui mul oleks võimalus, siis läheksin kohe minema. Siiamaani mul seda võimalust ei ole ja pealegi on linnale ju ka kasulik, et keegi selles remontimata korteris sees elab ja kütab, sest muidu läheks siin kõik kopitama-hallitama. Mul ei ole siin nagunii enam plaani mingit remonti hakata tegema. Kui alles sisse kolisin, siis oli küll selline plaan, aga ma ei hakka ju kõpitsema ruumi, millest mind võidakse iga hetk välja ajada. 🙁
Veel käisin ma uues, alles täna avatud kirbukas “Iluhääle garderoob“, mis on analoogne teistele Võru kirbukatele. Tundub, et igatahes täna seal ostjaid ja huvilisi oli. Isegi kõik kapid olid juba broneeritud. Planeerin need asjad kokku otsida, mis eelmisest aastast müümata jäid ja sinna müüki viia. Pole ju mõtet neid kodus ka hoida. Igatahes enam juurde ma asju ei telli, sest selline rahateenimisviis ei ole kuigi tulus. 😛
Pealegi otsustasin ma sellest aastast oma väljaminekuid piirata ja raha kokku hoida. Tahan ju siiski kunagi oma kodu osta…
Päisepilt on täna minu tehtud. Muidu tavaliselt otsin internetist mõne pildi, aga täna mõtlesin, et jäädvustan tänast talvist Võru linna. 😛