Tööle, tööle!

Ma paar postitust eespool kirjutasin, et käisin Võrus toimunud Töömessil ja paar kohta jäi “sõelale”. Ühele tööandjale jätsin ka oma ankeedi ja sealt võetigi mõni päev tagasi ühendust, ning rääkisime pikemalt töö olemusest ja võimalustest. Täna sain sõnumi, et olen oodatud koolitusele. Helistasin kohe tagasi ja täpsustasin asukoha.

Ma olen tõesti põnevil ja loodan väga, et ma selle töö peale sobin. 😀 Lähemalt ma töökohast kirjutama ei hakka, sest ei taha enne midagi ära sõnuda ja pealegi ei ole teistel vaja teada, mis töö see selline on, mida mina tegema hakkan.

Ütlen vaid niipalju, et  rasket füüsilist tööd seal ei ole. Mulle selline töö sobib, sest tööülesanded on kõik ette kirjutatud. Ise millegi üle pead murdma ei pea ja vastutama vist ka mitte. Mulle meeldib olla “reatööline”, mitte ise vastutav. Igatahes on selline edasiminek väga tervitatav, sest nii saaksin kiiremini oma eesmärgini. Teate ju küll minu eesmärki? 😉

Pean nüüd end hakkama harjutama tööinimese režiimiga. See tähendab kindlal kellaajal magamaminekut. Hommikuse ärkamisega ei ole mul erilisi probleeme, sest ärkan “suvalisel ajal” ka üpris vara, aga edaspidi pean ikka vist äratuskella kasutama, et harjumus kindlal ajal ärgata igapäevaseks saaks. Tööl käimise graafikut ma veel ei tea, sest ei ole ju veel koolituselgi käinud, aga ju ta hommikust pealelõunani on.

Hoidke mulle siis pöidlaid/varbaid! 😉

Seda motot ma järgingi ja…


…olen oma eluga rahul! Mul on praegu kõik olemas mida ma vajan ja kuigi alati võiks paremini olla, siis ei kurda ma üldse oma praeguse eluolu üle. Jätkuvalt on mul suur soov ükskord oma isiklik korter osta, kuid kuni seda võimalust veel ei ole, siis lepin olemasolevaga. Mulle muide pakuti siinsamas Võrus keskküttega üürikorterit, aga ütlesin pakkujale ära, sest:

  1. Mulle ei meeldi kolimine, seega eelistan olemasolevat pinda.
  2. Kui millegipärast üürileandja otsustab, et ta enam ei taha minuga üürilepingut jätkata, siis tuleb mul välja kolida, aga siis mul ju enam linna sotsiaalpinda ei oleks ja praegu ei ole veel piisavalt raha ka, et endale oma korter saada. Kunagi ma kirjutasin oma blogis, et nüüd ma enam ei plaani Ida-või Lääne Virumaale kolida, sest…(aga seda ma blogis ei kajasta).
  3. Üüripind on ju hoopis kallim, kui mu praegune korteriüür, mis jääb aastaringselt 100€ kanti.

Üldse on nii, et oma elu mure või kitsaskohti pole mõtet blogisse küll kirjutada. Minul on selleks Jumal, kellele ma oma muresid(kui neid on) kurdan. Või äärmisel juhul mu koguduse karjane, keda tean, et annab head nõu, mitte ei nääguta.

Minu elu ongi rööpasse saanud ja ma olen väga tänulik, et varasemad probleemid on mu elust kadunud. Nüüd olen targem ka ja tellin selleks aastaks piisavalt puid, et ei korduks möödunud talve probleem, kui ma siin korteris külmetasin. Jah, ahi ei pea kuigi korralikult sooja, kuid mina ei saa sinna midagi parata. Mina oma raha eest ei hakka küll võõrast korterit mingit moodi “putitama”. Nii ongi see samas seisus, nagu see mulle anti. Narmendav tapeet jne…aga vähemalt on mul rahu ja vaikus…

Emadepäev!


Kõigepealt ütlen ära, et ärgu need emmed nüüd solvugu, kellele Jumal on ainult poegi andnud. Mina räägin ainult enda eest ja enda kogemustest, sest mind käisid täna õnnitlemas ainult mu tütred. Pojad pole praeguseks isegi helistanud, või fb. kaudu õnnitlenud. Aga kõik võib veel muutuda. 😉

Mõne teise pere pojad on hoopis hoolivamad/tähelepanelikumad, kui tütred. Ju siis minu ja mu mehe viga, et ei osanud oma poegadele eeskuju anda.

Niisiis…mu noorem tütar kirjutas hommikul mulle fb.-sse, et millal sa kogudusest tagasi oled(ma muide ei jõudnudki täna sinna, aga see on teine teema). Mõistsin kohe, et tüdrukutel on mingi plaan.  Vahetasin kiiruga ööriided sobilikemate vastu, sest ei tahtnud ju külalisi ööriietes vastu võtta. Paari tunni pärast nad saabusidki ja juurde lisatud pildil on kingitused näha. Tütred ütlesid mulle juba varem, et jätkavad traditsiooni, ehk sel aastal kingivad jälle kontserdipileti, nagu seda juba paar aastat teinud on. Tegelikult nad ääriveeri uurisid ka, et millisele kontserdile ma tahaksin minna. Kas Marko Matvere või Koit Toome? Minu eelistus oli Koit Toome. Tundub, et Emma teise vanaema eelistus oli sama. Eelmisel aastal saime emadepäevakingiks “Laula mu laulu” suvetuuri piletid. Minu arust väga head kingitused, sest mingeid mõttetuid vidinaid, mis kapiriiulitele sobiksid, ma ei taha. Ja suuri asju, ehk maja või autot mulle ikka ei jõuta kinkida. Mis autosse puutub, siis sellega ei oskaks ma midagi teha. Müüksin vist maha. 😀 Aga õnneks mulle autot kinkima ei hakata, sest ei ole ilus kingitust edasi kinkida, või maha müüa. 😉

Külalised-tütred ei jäänud kauaks, sest noorem tütar pidi kooli sõitma. Ta käib teise linna kutsekas ja elab koolipäevadel ühiselamus. Ja mis emadepäeva lauda puutub, siis seda mul ka loomulikult tehtud ei olnud. Ma ei oska ja ei viitsi mässata. Ja minu arust ei ole see tähtiski, kui tuldi lihtsalt emadepäeva puhul õnne soovima, et kohe edasi minna…

Mul on armsad tütred!