Üksi elamise eelised, ehk milleks mulle mees?

Tunnistan, et selle postituse kirjutamiseks sain  tõuke ühe  blogija viimast postitust lugedes. 😛

Püüan oma argumendid siis siin lahti seletada, kuigi ma ei ole analüüsimisel just väga tugev inimene.

Kes meist noorena ei oleks mõelnud(unistanud), et mina tahan, et minu mees, või siis naine(meestel) oleks…? Paraku mõnikord lähevad asjad hoopis teisiti ja hakkad koos elama inimesega, kelle käitumine ja elukombed sinu unistustest väga-väga palju erinevad. Või on see inimene selline, kes ei lase sul jääda iseendaks, vaid püüab sind iga hinna eest muuta selliseks, nagu tema tahab. Siinkohal ütlen seda, et mina EI MUUTUNUD kellegi soovi kohaselt selliseks, nagu tema tahtis. Aga võib-olla ei tahtnudki, vaid lihtsalt laskis mul olla siis see, kes ma olin? Samas ei austanud mind sellisena, milline ma olin. Minu süü seisnes selles, et ma omal ajal ei osanud õiget meest valida, vaid “sulasin” igasuguse tähelepanu all ja sealt ei läinud enam kaua, kui olimegi kokku kolinud. Mul on 2 tõsist suhet olnud. Esimene oli mu laste isaga. Abiellusime ja puha, kuid tõelist, kokkuhoidvat pere meist ei saanudki, sest ta lihtsalt ei viitsinud, ega tahtnud parema elu peoole püüda, kui see, millist elu me siis elasime.

Näiteks: Kui ma ütlesin, et lastele on vaja uusi riideid, siis tema ütles, et pole mingeid uusi riideid vaja. Käivad sellega mis on. Ja need mis olid, olid vb. seitsmenda ringi riided. Kui püüdsin selgitada, et lapsed käivad ju koolis ja vaja korralikke riideid, et mitte kaasõpilaste naerualuseks saada, siis naeris ta mu välja ja korkis uue pudeli lahti. Ja see füüsiline vägivald, mida ta minu kallal rakendas. Õnneks laste peal mitte, neile piisas ainult tal kurja pilguga otsavaatamisest. Pealegi otsustas ta, et ei viitsigi tööle minna ja elas minu palgast, mida eriti kauaks ei jätkunud, kuna sel ajal, kui mina tööl olin, viis ta külmkapi sisu naabrite juurde. Nendel oli ka ju laps vaja toita, kuid tööl kumbki ei käinud. Ja kui ma pahandama hakkasin, siis oli too venelannast naabrimutt minu peale vihane. Igatahes see abielu kulmineerus minu pagemisega pealinnast ema juurde, Võru linna, kus ma ei kohanenud mitte kuidagi ja sellest sai alguse minu veel suurem “ämber”, sest tol ajal olin ma veel suhtest huvitatud ja selletõttu sattusin kokku teise, veel agressiivsema meesterahvaga.

Ja see teine mees! See oli omamoodi “frukt”, sest lisaks sellele, et ta oli eneseimetleja, oli ta ka pettur ja, nagu ma hiljem teada sain ka 6 korda kohtulikult karistatud. Peale seda, kui ma ta “saladuse” jälile sain, muutus ta suhtumine hoobilt. Siis ta enam ei püüdnudki head nägu teha, vaid andis rusikatele voli iga asja pärast, mis talle minu juures ei meeldinud. Vot tema suhtumine tõigi mind maa peale ja nüüd ei hakkaks ma iial enam kellegagi koos elama, ega ei tahaks üldse mingit suhet meestega. Sõbrasuhted siia alla ei käi, sest mul on häid meessoost sõpru kogudusest ja üks ka vanadest aegadest, kuid temaga suhtleme ainult siis, kui tänaval kohtume, või fb. kaudu. 😀

Nüüdseks olen juba 6 aastat ilma meesterahva toeta elanud. Ja kui keegi mõtleb mulle hakata ette heitma, et ega siis kellegagi koos ei elata(suhtes ei olda) toe pärast, siis küsiksin vastu, et “mille pärast siis veel?”. Pealegi ei tormata minu vanuses, kus tavaliselt on inimestel juba eelnev elu, oma harjumused, vb. ka säästud jne… suhtesse kellegi sellisega, kes tahab sinu najale elama tulla. Minul igatahes pole kedagi vaja, sest üksi elamine on täielik õndsus ja harmoonia. Ärkad millisena ja millal tahad, oled kasvõi terve päev samades riietes. Teed süüa siis kui tahad ja mida tahad, mitte ei pea hakkama mingit keerulist rooga nikerdama, mida ei oskagi. Ma täna lõunaks praadisin kalapulki ja tegin keefiriga kama ja nüüd, natuke aega tagasi keetsin 2 muna, et seda majoneesiga süüa, ning peale jõin jälle keefiri. Hommikuti joon ainult kanget, musta(suhkruga) kohvi.
Nii, et jah! Milleks mulle mees, kui siiani olen ise hakkama saanud… 😀

Mu viimasel elukaaslasel oli vähemalt 3 omadust olemas, mis selles artiklis kirjas. 🙁
Mu tänane avalik ülestunnistus on liiga selle blogija stiili moodi, aga selline avameelne see sai. 😀

Käisin jaaniõhtul maal

Ka sel korral, nagu eelmiselgi aastal, olin jaaniõhtul tütre elukaaslase vanemate juures maal. Tegime grilli, sõime-jõime(mina ainult alkovabu jooke), laulsime akordioni saatel ja istusime poole ööni aias. Minul hakkas külm, seetõttu läksin teistest varem ära tuppa. Rahvast oli päris palju(kõik omad inimesed) ja seetõttu jaotati meid, keda kuhu, magama. Hommikul ärkasin vara, nagu ikka minu puhul kombeks ja lootsin, et keegi viskab mind linna ära. Õnneks leidus meie seltskonnas inimene, kellel oli nagunii vaja linnas käia ja seetõttu sain luksuslikult koduukseni ära. Kirjutasin teises blogis natuke pikemalt ka… 
Sellised mõistlikult kulgevad koosviibimised mulle meeldivad, kuid siiski olin tänulik, kui oma koju tagasi jõudsin. Eile oli väga külm ilm ja kuna mul hakkas külm, siis täna tunnen, et kurk on valus. Valusast seljast ma ei räägigi. Kuigi perenaine(mu tütre elukaaslase ema) andis mulle ühe mantli, mille sikutasin selga, siis ikkagi oli mul külm ja seetõttu lõpetasin jaaniõhtu varem, kui ülejäänud täiskasvanud inimesed.
Saun oli ka muidugi köetud, aga sel aastal otsustasin, et ma ei lähe sauna, sest eelmisel aastal käisin ja see saunatamine väsitas veel rohkem.
Videod tegin telefoniga, kuid nagu näha, on need poolikud.

Käisin täna…

…elus esimest korda Vastseliina laadal. Hommikul sõitsin bussiga tütre juurde ja sealt edasi autoga Vastseliina poole. Noh, Vastseliinas olen ma varemgi käinud, ainult Vastseliina laada ajal ei ole sinna sattunud. Auto pidime parkima laadaplatsist tükk maad eemale ja sealt laadaplatsini jalgsi kõndima.

Seal lähedal, kuhu meie oma auto parkisime, oli selline sipelgapesa. Mina linnainimesena pidin selle kohe jäädvustama(pildil olevad autod ei ole meie omad).
Mis laata puutub, siis see oli nii laiali pillutatud ja palju kauplejaid, et loomulikult ei jõudnud me kõike läbi käia. Ma poleks viitsinudki. Vaatasin, kas saan endale retuusid, mida ma tahtsin, aga neid ei juhtunud nägema. Üht-teist ikka ostsime. Peamiselt ostsid noored endale ja Emmale. Mina ostsin prilli-arvutiekraani puhastusvahendi ja tütretütrele ühe lelu, sest ei tahtnud ta emmele ja tädile alla jääda. Söömas käisime ka(mõttetult kallis), aga kuna selle sibamisega läksid kõigil kõhud tühjaks ja mis laat see oleks, kui isegi vabas õhus pakutud sööki ei raatsi endale lubada. Täna oli väga kuum ilm ja loomulikult ostsime seal endale jääjooki ka. Sellega kaasnes muidugi vajadus wc-d külastada. Kuna minu jaoks oli see möödapääsmatu, siis pidin kannatama ära selle leha, mis nendest käimlatest levis. Ma ausaltöeldes öökisin ja üritasin kuidagi hakkama saada. Tütretütar ei läinudki sinna, vaid ütlesin tütrele, et läheme kusagile metsaveerde ja las kükitab seal maha, sest lapsel oli ka pissihäda. Ma vaatasin huvi pärast, et mis seal laadal need Swarovski kõrvarõngad maksavad. Üks proua müüs peaaegu samasuguseid(teistsuguse kinnitusega) kõrvarõngaid 8€ eest, seega Raili küsib ikka naeruväärselt väikest hinda. Arvan, et 1€ võiks ta neile otsa küll panna. Muide, eile ostetud kolmest kõrvarõngapaarist andsin kummalegi tütrele ühe paari. Nii, et mulle endale jäi üks paar Swarovski kõrvarõngaid. Ma ei saa neid veel kõrva panna, sest kui ma käisin oma kõrvaauke “uuendamas”, ütles kõrvaaukude tegija, et vähemalt poolteist kuud peaksin ma neid spetsiaalseid kõrvarõngaid kandma, siis võin alles vahetada.
Laadal oli tegelikult huvitav, kuid väsitav. Aga õnneks ei toimu sellised laadad eriti tihti. Kes teab, äkki minnakse veel Hauka Laadale ka. Seal ei ole ma ka kunagi käinud. Siis saab samal aastal ühtejutti kõik laadad ära külastada ja süda rahul. Tegelikult on mul mõnes mõttes kahju, et tänasele päevale mitu sündmust langes, sest kell 12 oli Võru Kesklinnas “Juhhei” lastekoori kontsert, kuhu ma oleksin tahtnud minna, kuid valisin sedakorda Vastseliina laada.

Kui ma hommikul bussi ootasin, et tütre juurde sõita, oli osa meie koguduse rahvast teistest maakondadest juba linnas ja tervitasid mind. Ütlesin neile, et ma ei tule kontserdile, vaid lähen tütardega Vastseliina laadale.
Päev oli väsitav, kuid olen rahul. Homme jälle uus päev ja homme lähen kindlasti kogudusse…
PS! Pilte me laadal ei teinudki. Vähemalt minust ei ole rohkem pilte, kui ainult see, mis tütar autos tegi.