Lihtsalt mõtteid!


Mulle meenus fraas raamatust “Vanem õde”, kui Siina ütles Tamarale, et “Sinu ema ei tee midagi, sellepärast tal ei olegi sõpru”. Nüüd tunnen end nagu tolle Tamara ema, kellel ei ole sõpru(tõelisi sõpru), sest sõbraks olemine vajab mõlemapoolset pingutust. Mitte nii, et üks muudkui ootab oletatavate sõprade teeneid. 😉 Aga ma tunnen end ka nii hästi, sest viimaste aastate läbielamised on minus tekitanud soovi oma urgu pugeda ja oleksin väga häiritud, kui peaksin aktiivset elu elama. Kogu Võrus elatud 20 aasta jooksul ei ole ma siin enda ümber mingit sõpraderingi koondanud. Võib-olla oli see viga, sest saan iga päevaga vanemaks ja pensionärina oleks vast tore, kui eakaaslased külas käivad või teeme koos midagi. Näiteks mu naabrimemm, kes pidas 18.dal sünnipäeva. Tal olid eakaaslased ja sõbrad külas. Mina naabrinaisena ei oleks sinna seltskonda läinud, sest minu jaoks on tema sõbrad võõrad. Aga naabrimemm oli nii armas, et kostitas ka mind sünnipäevasöökidega. Ja taas ma imestan, et kuidas inimesed ikka viitsivad pidusid pidada ja kokata. Mu oma ema oli samasugune, kes vaaritas alati head-paremat, kui meil vanasti suguvõsa kokkutulekuid korraldati. Mina ei ole seda traditsiooni jätkanud…

Homme saab mu noorim laps täiealiseks ja nad planeerivad väikest istumist. Ikkagi 18 ju! 😀 Ma vihjasin tütrele naerdes, et tulge mulle autoga järgi, kui lauda istumise aeg käes on. Noh, see oli küll lõõpimisena öeldud, et tulgu mulle järgi. Loodan, et mu lapsed on mu “musta huumoriga” harjunud. Vanemast tütrest tean küll, et tema mõistab seda ja teeb isegi vahetevahel. Noorema tütre puhul ei ole ma selles eriti kindel, sest tema ju minu kõrval ei kasvanud. Aga see on nüüd minevik. 🙂 Mu pesamuna saab homme 18. 🙂

Aga vaadake! Ma olen 8 aastat oma elust facebookis veetnud. 😀

Minu tütretütre sünnipäevapidu Kratikeskuses

Kuna mu tütretütar Emma sai 22.jaanuaril 5 aastaseks ja see on nagu esimene juubel, siis otsustasid tema vanemad, et peavad sünnipäevapeo sel laupäeval, 27.jaanuaril laste mängutoas. Valituks osutus “Kratikeskus“. Emma kutsus peole oma lasteaiarühma tüdrukud ja peale selle olid külalisteks väljaspoolt lasteaiarühma sõbrad ja sugulased. Imestasin isegi, et neid lapsi nii palju oli kutsutud. Tütar ja Emma teine vanaema olid mõelnud snäkilaua peale ka ja tort(Elsa teemaline) oli tellitud. Lasteaiarühma lapsed toodi kohale kella 14-ks ja järgi pidi neile tuldama kolme tunni pärast, ehk kell 17. Vanemad ise peole ei jäänud. Suurtest olid peol ainult sugulased ja sõbrad. Lapsed möllasid muidugi mänguväljakul ja suuremad tegid aega parajaks piljardilaua juures. Ma muidugi tegin ajaviiteks pilte ka oma telefoniga, kuid enamus pilte on kõik nii udused, et blogisse ei sobi neid küll panna. Mõned pildid saatis mulle Emma issi, millest ma paar pilti siia postitan. Ka nelikute sõbrapildi. Mu tütar ja tema 3 sõbrannat. Nad olid juba enne kooli tuttavad ja siiamaani on väga ühtehoidvad. Nimetan neid ikka “Kuldseks nelikuks”. 😀 Minu arust on sellised pikaajalised, kestvad sõbrasuhted armsad. Mul tuli isegi pisar silma, kui neid seal pingil koos istumas nägin. Samamoodi on Emma oma emme sõbrannade lastega sõber. Nagu näha, siis kingilaud on lookas. 😀 Aga kuidas sa ütled külalistele, et ärge asju tooge, vaid ümbrik. 😛 Tore pidu oli. Loodan, et Emma ise ja tema külalised jäid ka rahule. 🙂

PS! Kuna sain ühelt blogikülastajalt märkuse, et Emma külalistest pilte ilma luba küsimata üles panin, siis võtsin need pildid maha.

 

 

 

Ma ei ole…

…nüüd mõnda aega blogi(de)sse uusi postitusi teinud. Naudin lihtsalt üksiolemist ja interneti olemasolu. Korter on juba päeval soojaks köetud(hommikuks on nagunii jälle jahe) ja enamjaolt olen nüüd endise elurütmi tagasi saanud. Tean, et nii mõnigi minu blogi jälgija, või juhuslik lugeja, ütleks selle kohta, et miks ma tahan endist elu tagasi. Uues kohas peaks uutmoodi hakkama käituma ja elama. Aga selle kohta ütlen mina, et liiga järsk elumuutus sai mulle kunagi hukatuseks. Jutt käib praegu sellest, kui olin sunnitud oma sünnilinnast Tallinnast ära Võrru kolima. Siis ma need pahed endale kõik külge saingi, sest ei teadnud, mida ma võõras linnas tegema peaksin hakkama. Praegu pole asi hoopiski nii hull, sest kolisin lihtsalt paar tänavavahet eemale. 😀 Aga kaasavõetud kraam on enamjaolt ikka veel lahti pakkimata, sest mul ei ole seda lihtsalt kusagile paigutada. Sooja toidu tegemise võimalus on õnneks olemas ja seda ma päeval tegin ka. Poes olen harjunud vaatama soodushindadega, või “parim enne” tooteid, sest söök on minu jaoks selline väljaminek, mille peale ei raatsi ma eriti palju kulutada. Nüüd, üksi elades ei kulu ka. Külmkapis seisab juba paar päeva 2 pakki sulatatud juustu, mida ma ei ole veel maitsnudki. Arvan, et söögi pärast ei pea ma terve järgmine nädal poes käima. Täna käisin ja ostsin piisavalt kraami, et nädal aega hakkama saada. Noh, maksis ka nats üle 10€, aga olen seda meelt, et mida harvemini ma poes käin, seda vähem ahvatlusi mind kimbutab. Täna ma nagunii ei suutnud ühele jäätisele vastu panna. Pärast ostutšekki vaadates olin küll natuke nördinud, sest jäätis ise juba maksis üle 1€. 🙁 Saaks nüüd järgmise nädala jooksul pesumasina ka ära ühendada, siis võiks enam-vähem rahul olla. Puid tõin esimesel päeval nii palju tuppa sisse, et jätkub veel mitmeks kütmise korraks. Arvan, et rohkem ma korraga nii palju korterisse puid sisse ei too, sest muidu elan nagu puukuuris. 😀

Meile pandi Maximasse iseteeninduskassad üles ja nüüd olengi kogu aeg neid kasutanud. Minu arust väga mugav ja lihtne. Saab kogu protsessi ise ära teha, alustades Aitäh-kaardi registreerimisest ostul ja saab kasutada nii sularahaga, kui kaardiga maksmist. See tähendab, et kui ma tahan maksta osaliselt sularahas ja ülejäänud pangakaardiga, panen kõigepealt sularaha ja siis kaardi. Ja Aitäh-kaardi boonused saab ka lasta maha võtta. Ainus asi, milleks on teenindaja vaja kutsuda, on see, kui ostan allahinnatud tooteid. Aga teenindaja on sealsamas lähedal ja mingit probleemi ei ole vähemalt minul küll tekkinud.

Ma olen imelik inimene. Uuendused tehnika vallas mulle meeldivad, kuid oma isiklikku elu eelistan elada sisseharjunud meetodi järgi. Mulle kohe kuidagi ei istu kolimised ja sarnased suured muutused. Õnneks kulges minu kolimise protsess kiiresti ja minu jaoks ilma lisapingutusteta. Kolijateks olid ju mu oma koguduse kristlased. Õnneks on minu ümber selliseid inimesi. Olen neile südamest tänulik, et mulle kolimisel oma abikäe ulatasid.