Blogipostituste arendamiseks…

…on mu elu praegu üsna sündmustevaene. Isegi fb võite pole viimasel ajal enam olnud. Seetõttu kaevangi fb-st targad mõtteterad üles ja postitan oma blogidesse. Eelkõige iseenda jaoks, aga miks mitte ka teiste jaoks…
Üldiselt on nii, et mul on praegu vist talve-või kevadväsimus. Lihtsalt füüsilist ja ka vaimset jaksu ei ole. Ju need viimaste päevade tegutsemised olid mulle kurnavad. Peaksingi vist arsti juurde aja kinni panema. Ma olen tegelikult selline inimene, kes tohtri  vastuvõtule ei tiku, aga ehk vaja lasta verd kontrollida, sest väsimusel ja kurnatusel võib mingi tõsisem põhjus olla…

Facebook Comments

Sõna tänaseks päevaks

Facebook Comments

Mõni päev on viljakam, kui teine…

…ka mõttetöö suhtes. Seega andku mu harvad blogilugejad andeks, kui ma kogu aeg nii pikki monolooge ei kirjuta, kui eile. Pealegi mängis mu arvuti, õigemini veebilehitseja, mulle jälle vingerpussi ja kõik järjehoidjad, mille ma olen talletanud, olid taaskord kadunud. Nüüd pean meenutama, et mis lehti ma selle veebilehitsejaga viimati kasutasin(umbes 20), mis mul olid meelde jäetud, kuid mida ma enam ei leia. Kasutan paraleerselt teist veebilehitsejat ka(mozilla) ja sealsed, ka umbes 20 lehte on ilusti alles.

Nüüd kindlasti lugejad küsiksid mu käest, et mis lehed need on, mida ma pingsalt iga päev kasutan ja mille ma isegi mälusse olen jätnud? Need on igasugused klikkimised(rahateenimised), millega ma tegelen…

Ja taaskord üks õige mõttetera, sest kes ise endast lugu ei pea, sellest ei pea ka teised… 😉

Facebook Comments

Täna oli üks…

…tegus päev. Mitte just meeldivate killast, kuid see asi vajas lahendust ja nüüd on see siis käes. Igatahes nüüd teame, mida edasi tuleb teha ja loodan, et kõik osapooled annavad endast parima, et lõpplahendus positiivne tuleks. Ei hakka siin pikemalt selgitama. Mainin ainult, et asi puudutab ühispärandit. Mulle üldse ei meeldi tegusad päevad ja muutused oma suhteliselt turvalises “mullis”. Täna just üks fb ja ka muidu minu linna tuttav, kirjutas mulle, et aeg oleks muutusteks ja peaksin ise asja käsile võtma, et need muutused tuleks mu ellu. Tunnistan, et ma ei taha seda…ma ei taha muudatusi, sest mäletan väga hästi, kuidas eelmised, suured muudatused mu elus, mulle mõjusid. Nende eelmiste muudatuste all mõtlen seda, kui ma pidin oma sünnilinnast(Tallinnast) ära põgenema ema juurde Võrru. Siin ei osanud ma midagi mõistlikku teha ja sellepärast endale need kõik pahed külge korjasingi, millest ma eelpool postitustes olen juba kirjutanud ka. Tundsin aasataid igatsust sünnilinna ja sealsete, maha jäänud sõprade järele. Ma ei ole inimene, kes kergesti uusi sõprussuhteid loob. Ma pole üldse inimene, kes võõrastega kergesti kontakti loob. Sellepärast eelistangi pigem nokitseda arvutis ja mul oli ülimalt hea meel, et internet on nii kaugele arenenud, et saab vabalt ka kaugemal elavate sõpradega suhelda. Paraku on asjad nii, et toonastest sõpradest olen ka võõrdunud, sest mõnda ei olnud juba aastaid, või isegi aastakümneid näinud ja loomulikult on inimesed, nende elustiil ja vaated muutunud. Ma ise ka ju olen muutunud. Noh, nüüd olen ma siin, praeguses kodulinnas ka juba ammu endale head sõbrad leidnud, kuid ikkagi tunnen vahepeal üksindust, mida õnneks täidab internetis surfamine ja kasvõi blogi(de) pidamine. Blogigi pean peamiselt selle jaoks, et oma mõtteid kirja panna. Mõnikord vist on need päris kibestunud olnud, kuid elu polegi ainult lust ja lillepidu. 😉

Ah-ja… toda teist blogi ma ei kavatse veel niipea kustutada. Kes mu blogisid vaadanud on, see näeb, et ma jälle kohendasin toda blogi. Ja luban teile, et see kohendamine ei jää kindlasti viimaseks. 😀

Võib olla elan seda rahulolematust ja kärsitust, mis mind juba aastaid painab, oma blogide muutmise peal välja. Aga ma ei tee sellega kellelegi kurja, kui ma oma isiklikke asju kohendan. Täna, päeval oli näiteks vahejuhtum, kus ma ühe oma eraldielava pereliikme peale solvusin ja tormasin pisarad silmis minema. Mulle ei meeldi, kui mu peale häält tõstetakse ja et avalikus kohas stseeni mitte korraldada, siis läksingi parem välja tuulduma. No ja teades minu varasemaid käitumisi sellistel puhkudel, manitses ta mind, et “Vaata, et sa jälle jooma ei hakka”. Ma olin üllatunud sellisest temapoolsest sõnumist, sest ma ei ole rohkem, kui 2 aastat tilkagi joonud ja ausõna, mul ei tulnud selline asi üldse mõttessegi. Aga ju tema, või ka nemad ei ole mu muutumises nii kindlad, kui ma ise. Kuigi olen ju üpris pikalt end juba tõestanud. Ja ma ei taha oma saavutusi nüüd kaotada…

Aga see, üpris vana pilt, on suvisest, mu esimesest laevareisist Soome, mis sai teoks tänu sellele, et Viking klubi liikmena sain sünnipäeva puhul tasuta edasi-tagasi kruiisi kahele inimesele Helsingisse. Ja kuna mu lapsepõlvesõbrannad, kes elavad juba aastaid Soomes, on mind ammu külla kutsunud, siis ronisingi oma mugavustsoonist välja ja võtsin selle reisi ette. Minu puhul ju suur saavutus. 😉

Facebook Comments
} });