Sõbrapäevast ja sõprusest ühe peagi 50 aastaseks saava naisterahva pilgu läbi


Esiteks oli 14.veebruar algselt armunute päev. Alles hiljem kujunes sellest üldine sõbrapäev. Kuna mul ei ole ei ühte, ega ka teist, siis mina ei pea tänast päeva oluliseks.

 

Päeva tähistamine Eestis

Eestisse levis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned.

Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt on päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele antakse oma tunnetest märku või tehakse kingitusi. Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumise ja pulma päeva.

Meil müüakse valentinipäeval poodides spetsiaalselt kaunistatud maiustusi ja pisemaid temaatilisi kingitusi. Rõhutatakse ka tava kinkida sõpradele lilli. Isevalmistatud kaartide ja sõnumite kõrval leiab puna-roosade temaatiliste kaartide tulva kõigist kauplustest. Viimasel ajal on internetis lai valik e-kaarte, millest osa on üsna humoorikad ja millega saab tervitada kaugelasuvaid sõpru. Uus tava on näiteks valentinipäeva kaartide võistlus, mille algatas Eestis Postimees.

Valentinipäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Valentinipäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kingitusi tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele sõpradele tähelepanu.

Mul ei ole sõpru sõpruse tõelises tähenduses. Ma olen vist oma loomult selline “üksik hunt” ja eelistan pigem üksi olla, kui pidevalt mingis “sõpruse kammitsas”. Pealegi olen ma elus nii palju igasuguseid keerdkäike läbi teinud(elanud), et ei ole nüüd siin, uues kohas, mis minu jaoks polegi nii uus enam, sest sel aastal saab Võrus elatud 20 aastat, ei ole mul lähedasi sõprussuhteid tekkinud.  Mul on küll koguduse rahvas, kellega ma suhtlen, aga tõeliseks sõbraks ei saa ma neist ühtegi nimetada.

Sõprus on minu jaoks midagi sellist, et võtad sõpra just sellisena, nagu ta on. Ei, ma ei taha öelda, et nemad seal koguduses ei võta mind sellisena, nagu ma olen. Võtavad küll, aga sellega asi piirdubki. Jah, ma saan nende poole pöörduda, kui mul abi vaja oleks, aga ma ise ei taha seda, sest tunnen, et mul ei ole õigus neilt midagi paluda. Sügisel, kui ma siia kolisin, siis üks kogudusevend võttis ise asja käsile ja tulid mulle kolimisel appi. Aitäh talle ja teistele abistajatele selle eest.

Minu arust on sõprus midagi sellist, mis kasvab aastatega. Lapsepõlvesõprus, mis püsima jääb. Mul seda pole, sest kuna minu lapsepõlv möödus Tallinnas ja lapsepõlvesõbrad jäid sinna, siis aastatega lihtsalt kasvasime lahku. Igal meist on oma elu jne…

Ja üks neist lapsepõlvesõpradest andis selgesti mõista, et kui ma ei mõtle samamoodi, nagu tema, siis tema ei olegi minu sõber. Seda kogesin alles mõni aasta tagasi ja olin väga imestunud täiskasvanud naisterahva poolt sellise käitumise üle. Ta kirjutas mu fb. postkasti solvava kirja ja blokeeris peale seda ära. 😀

Minu arust tõeline sõber saab olla ainult lemmikloom, kes armastab sind tingimusteta.

Hoian jätkuvalt…

Jumala jaoks pole ükski olukord võimatu, mistõttu usalda kõik oma võimatused Tema hoolde, hoia oma pilk ja lootus kindlana Temal ning vaata, mida kõike Ta su elus võib korda saata.

“Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette… Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.” Jesaja 43:16, 19, Piibel

******

…silmad lahti uue kodu leidmiseks. Ja kuna ma olen endiselt seisukohal, et see uus kodu peab seekord saama mu oma isiklikuks, päris koduks, siis vaatan jätkuvalt selliseid müügikuulutusi, millest mu jõud üle käib. Viimasel ajal on eriti südamelähedaseks saanud see korter. See asub taaskord Kiviõli linnakeses, aga lähemal lihtsalt ei ole minu jaoks sobiva hinnaga ja väljanägemisega kortereid. See, mille peale mu pilk nüüd on jäänud, on küll remonti vajav, aga mulle sobiks ka see, sest minu senise eluaseme väljanägemine on kordades hullem. Ja mulle meeldib väga, et wc ja vannituba on eraldi, ning, et korteri juurde kuulub rõdu. Rõduga korteris olen ma ennegi elanud ja just minu toast sai rõdule. See korter oli meil Tallinnas, kuid mu ema otsustas, et tahab pealinnast ära tulla sugulastele lähemale ja pealegi oli too selline aeg, kus pidi hakkama kortereid erastama, aga meie ei saanud erastada, sest olime ka Tallinnas üüri maksmisega hädas. See oli 1996, kui mu ema kolis Võru linna ja paar aastat hiljem olin ma sunnitud talle järgi tulema. Kui mu ema Tallinnast ära kolis, siis müüs ta loomulikult Tallinna Paekaare tänaval asuva korteri maha ja mina pidin jääma oma abikaasa juurde, kuid seal ei olnud elamine sugugi turvaline, sest mu kaasa oli agressiivne alkohoolik. Seetõttu võtsingi oma lapsed ja mõned kilekotitäied kõige vajalikumaid asju kaasa ja lihtsalt tulin ära ema juurde Võrru. Siin, Võrus ei tundnud ma end sugugi koduselt, sest olin ju nn. “pealinna plika” ja väikelinnaga kohanemine võttis ikka meeletult aega ja energiat. Eks ma siin need pahed külge saingi, või õigemini osad neist, sest mõned olid mul juba Tallinnas, mehe juures elades külge hakanud. Võrus lihtsalt süvenesid. 🙁 Aga see kõik on minevik…

Kiviõli korter

Lihtsalt ma tean, mis tunne on tänavale jääda ja seetõttu ei taha ma ei üürikorterit, ega korteriga meest ega teisi selliseid variante, vaid oma isiklikku kodu, kust ei saa mind keegi välja tõsta või kodu ukse taha jätta(ka seda on juhtunud). Mäletan veel väga hästi, kui ma ei tahtnud vana-aasta õhtul agressiivse kaasa juurde minna ja palusin eks-ämma, et kas ma võin lastega tema juurde jääda, kuid ämm saatis meid minema ja kuna meil ei olnud vastu uusaastaööd kuhugi minna, siis läksin koos lastega Koidu tänaval(või oli see Virmalise), asuva Kodutute öömaja ukse taha…

******

No vot siis, millised memuaarid sõbrapäeva õhtul, aga just selline mu elu ongi olnud ja seetõttu olen ma nüüd kindlalt otsustanud, et minu ellu(südamesse) ei mahu ükski meesterahvas…

Aga jh, ma olen jätkuvalt oma kodu otsingul ja oleksin tõesti nõus minema kasvõi Ida-Virumaale, kui muud võimalust pole. Sest see Valga korter, mida ma ka “nillisin”, on praeguseks broneeritud. Broneeritud kuni märtsi lõpuni ja ei tea, kas enam uuesti müüki tulebki. Pealegi ei ole mul nagunii praegu ei seda 2300€, mis Kiviõli korteri eest küsitakse, ega 3000€ ammugi mitte, mis Valga korter maksab. 🙁 Valga on muidugi lähemal ja korter tundub ka viisakam, kuid Kiviõli korteril on jälle rõdu, kuigi esik ja köök on väiksemad. Nüüd kindlasti mõeldakse, et miks ma vaatan kolmetoalisi kortereid? Aga teate! Mul on ka praegu kolmetoaline, kuigi ruumi(avarust) on vähem, kui mõnes ühe tolises kööktoas ja ma tahan lõpuks ometi avarust. No ja see ka muidugi, et siis saan lõpuks ometi sõpru ja sugulasi külla kutsuda, mida ma siiani ei ole saanud ega teinud…

 

Valga korter

Valga korter